Seaduse ainus võimalik positiivne külg on, et ähvardavate sanktsioonide tõttu ei saa skandaalimüügile aldis ajakirjandus kontrollimatut infot avaldades ehk enam nii lihtsalt mängukanniks poliitiliste või äririvaalide suhteklaarimises. Aga kohe paistavad silma ka kahtlased kohad: parandustes  fikseeritud siht mitmesuguse ametkondliku info täiendavaks kaitseks, avaliku huvi kui äärmiselt ebamäärase ja subjektiivselt tõlgendatava kategooria mängutoomine jne. Seaduseelnõu seletuskiri reedab ka seaduseparanduste olulise ajendi, milleks on „tuntud isikute maine ründamine”. Meenutades ka seaduse initsiaatorite sõnavõtte, on selge, et keskmise kodaniku huvidega ei ole siin tõepoolest midagi tegemist: allikakaitse  seadus on administraatorite ja (võimu)eliidi mainekaitseprojekt.     

  Siit ka üks põhimõtteline puudus, mis kardetavasti kaalub üles seaduse positiivse, ajakirjanduskultuuri edendava mõju. Nimelt, kuigi objektiivse ja tasakaalustatud informatsiooni nõue ajakirjandusele on igati õigustatud, on ju teada, et just kõrgel positsioonil isikute kohta käiv valgustkartev info liigub ja levib enamasti ebatäielikul, kontrollimatul – „sahinate” kujul, ning seda ümbritseb tugev kildkondlik  või ametkondlik ringkaitse. Kuna ajakirjandus paratamatult ei saa täita viimset tõde esindava kriminaaluurija rolli, siis võivad ajakirjanikku kui üksikisikut ähvardavad sanktsioonid oluliselt piirata üksnes „sahinatel” põhineva, kuid ühiskondlikult olulise informatsiooni avalikustamist. Ilmselt läheb allikakaitse seadusega nii nagu iga teisega juridifitseerunud demokraatias: üldise tulemuse määravad rakenduslikud  mehhanismid ja praktika. Aga praktika on nagu on: liiga selgesti sõltuvad kohtulahendid menetletava persooni rahakotist ja ehk veel enamgi isiku positsioonist üldises poliitkonjunktuuris … Kui lisada üha süvenev ja sageli põhjendamatu ametkondliku info varjamine (mis nüüd on täiendavalt tsementeeritud samas seaduses), kõrgete riigiametnike püsivad kommunikatsiooniprobleemid ja kogu ühiskonda või ka  konkreetseid eluvaldkondi puudutavate otsuste sündimine kusagil tagatubades, siis väga helget silmapiiri küll ei paista. 

      Kui administraatorite ja poliitikute tagatoad jäävad seaduse toel edaspidi veelgi hämaramaks, kas võiks sellest siis vähemasti fassaad ehk ajakirjanduskultuur paraneda? Hästi ei usu. Nii positiivse kui ka negatiivse mainekujunduse võimalused paiknevad ju väljaspool objektiivse informatsiooni ja infomoonutuste  ehk laimu mängumaad. Selleks annab võimaluse ajakirjanduses laialt (alates ilmateatest ja lõpetades auväärse uudisežanriga) levinud mänguline žanrikäsitlus, mis lisaks žanritunnuste kokkusegamisele hägustab tõe ja fiktsiooni piire. Kirjeldatud ajakirjandusliku reaalsuse ja uue seaduse kontekstis on väga huvitav, kas „tuntud isiku” kohta käiv negatiivne kommentaar võib meedias ka edaspidi võimalikuks 

saada näiteks unenäokirjeldusena? Või kas publiku kunstilise lõbustamise eesmärgil – isegi sõltumata sellest, kas nali on hea, üldistusvõimega poliitiline satiir (nagu „Riigimehed”), või kuri ja naljatu, otseselt üksikisikut mõnitav ärapanemine, või on tegemist persooni väga levinud „mängulise” serveeringuga uudistesaates – tohib edaspidigi „tuntud isikute” arvel nalja teha? Või kus on žanripiiride hägustumise oludes  piir kunstitegemise ja kriminaalse tegevuse vahel? Igal juhul – asi on põnev, tasub huviga oodata esimesi semiootilisi ekspertiise ja kohtupretsedente.