Ajal, kui vaatamata Eesti Meestelaulu Seltsi tööle on meeskoorilaulu harrastus Eestis üsna kehvas seisus, saame rõõmustada oma maailmatasemel kutselise meeskoori üle.
RAM andis novembri keskel kolm juubelikontserti kavaga, mille neljandat hooaega koori kunstiline juht ja peadirigent Mikk Üleoja koostas eesmärgiga näidata koori viimaste aastate arengut. Idee sai väärika teostuse: meeskoor näitas nii vaimset kui tehnilist üleolekut kogu materjalist. Braavo!
RAM on täna tippvormis. Viimaste aastate tõsise töö tulemusel on koor arenenud vokaalselt ühtlaseks, tämbririkkaks ja paindlikuks koosluseks, mille potentsiaal võib olla hoomamatu. Iga koor on oma dirigendi nägu ja Mikk Üleoja saavutatut saab vaid kiita: see kannatlik, eesmärgikindel, kõigutamatu, hea kõrva ja rikka käega tark muusik on RAMile praegu vaid õnnistuseks.
RAMi auks tuleb öelda, et läbi aegade on selle dirigentidel olnud oskust tellida ja (esma)esitada Eesti heliloojate muusikat, ja koori esiettekannete rida vaadates on süda suhteliselt rahulik. Kindlasti peaks jätkuma ka meie meeskoorimuusika salvestamine.
Küll aga pakub mõtteainet, millises suunas liigub RAM edasi. Kas jätkub piisavalt publikut muusikale, mida RAM praegu esitab – valdavalt siiski väikevormid ja (mitte ainult kodumaine) nüüdismuusika? Kas poleks mõtet leida võimalusi esitada meeskooriklassikat maailma ja ka meie enda muusikavaramust (Wagner, Brahms, Duruflé, Liszt, Tamberg jt)? Kes esitaks seda muusikat Eestis kvaliteetselt? Eeldatavalt RAM ja eeldatavalt arvukale publikule.
Teada on see, et suurvormi esitamiseks RAM täna mõõtu välja ei anna. Lauljate kooris hoidmine ei ole kerge isegi kutselises kollektiivis ning majanduslike otsuste tagajärjed ulatuvad kaugele tulevikku. RAMi koosseisu suurendamine on möödapääsmatu. Suurem koor annaks dirigendile võimaluse laiendada koori repertuaaripinda ja rikastada sellega meie kontserdielu.