Muusika ja veebimeedia omavahelises suhtes koroonakriis midagi enneolematut küllap kaasa ei too, küll aga kiirenevad tunduvalt protsessid, mis on juba mõnda aega niigi aset leidnud. Mõni arvab, et vahepeal populaarseks saanud veebikontserdid kaovad sama ruttu, nagu nad tekkisid. Ma ei usu siiski, et veebindus oli vaid ajutine pinnavirvendus. Selleks et veebikontserdid ja -etendused saaksid juurduda nii, nagu nad vahepeal paistsid juurduvat, peab senises kultuuripraktikas olema ikkagi mingi täitmist vajav tühimik.

Veebikontsert aitab luua dialoogi seal, kus varem oli valdav monoloog. Hermeneutilises mõttetraditsioonis on muidugi igasugune loomeprotsess kui omamoodi kahekõne, kus põimuvad autor, tema kujuteldav publik ja vastavale kunstialale omased loomepraktika traditsioonid. Ärgem teoreetilistesse väänkasvudesse end liiga sügavale mässigem, sõnastagem probleem kõige otsesemalt ja lihtsamalt: kuidas suurendada kontserdipubliku osalust, kuidas anda talle võimalus väljendada oma reaktsiooni kuuldule ja nähtule? Eeldagem seejuures tinglikult, et niisugune võimalus on põhimõtteliselt hea ja väärib, kui mitte just vasikavaimustust, siis vähemalt kainet kaalumist. Elias Canetti on kirjeldanud kontserdielu tabavalt raamatus „Massid ja võim“, kus ta ütleb umbes nii, et võime lasta kontserdil muusika kõrvust mööda eeldab „pikaajalist kunstilist kasvatust“.* Mõnikord tundub, et kontserdikülastaja on liigagi hästi kasvatatud ning võiks rohkem kõrvad avada ja sõna sekka öelda.

Veebikontsertide puhul on käitumismudel hoopis teistsugune. Kui kontserdisaalis oleme külastajana võõral märgistatud territooriumil, mille valdaja seab oma käitumisnormid, siis veeb on justkui eikellegimaa. Näitleja Henrik Kalmet andis aprillis veebietenduse sellisel moel, et oli stuudios ihuüksi ja publik passis kodus helendava ekraani ees. Peeneks tegi selle teatritüki asjaolu, et mitte ainult publik ei näinud Kalmetit, vaid ka too sai teatrikülastajale ekraanidelt näkku vaadata – nii oli kohe näha, kes jälgib kodus komöödiat kohase tähelepanuga ja kes molutab niisama. Kui seda olukorda veel mõttes edasi kerida, siis varsti vahetavad näitleja ja tema publik koha: tuled küll oma arvates veebiteatrisse etendust vaatama, aga lõpuks pakud hoopis ise näitlejale paraja spektaakli. Esineja pole niisiis enam puutumatu artist, kes hõljub oma publiku kohal kõrgustes kotkana, vaid pigem nagu regilaulu eeslaulja, kes lööb loo lahti selleks, et teised saaksid jätkata.

Kontserdi- või teatrisaal rõhutab lõhet esineja ja publiku vahel ning joonistab eraldusjooned ka publiku sees. Veebikontserdil pole aga esimest ega viimast publikurida, vaid kõik saavad end tunda võrdväärse liikmena veebikogukonnas, mille on kokku toonud ühine kultuurihuvi. Keegi pole küll enam nii naiivne, et loodaks veebist ainult võrdsust, vendlust ja vabadust, aga siiski on hea teada, et vajaduse korral saab avada vestlusakna ja oma muljetest reaalajas teada anda. Võib kujutleda, kuidas kontserdi ajal alustavad veebiülekande jälgijad omavahel kirja teel sundimatut seltskondlikku vestlust, milles kontserdi repertuaari ja esituse asjatundlik eritlus on vürtsitatud lühikeste teravmeelsustega nagu parimas salongis. Kui tegemist pole mõistuseajastule omaselt õpetlasliku veebitoaga, vaid pigem tunnete esteetikale alluva romantilise salongiga, siis on loomulikult palju abi tundeelamusi üldarusaadavalt väljendavatest emotikonidest.

Ka veebikontserdil esineja tunnetab, et ta on midagi hoopis enamat kui üks harilik artist – ta on youtuber, meie aja kangelane, keda kannustab vankumatu usk oma individuaalsusesse, väljendusvabadusse ja tehnilisse progressi. Kontserdisaal kammitseb esinejat, temagi tunneb end laval pelgalt külastajana, keda rõhub auditooriumi nõudlik rangus. Hoopis teisiti on veebis, kus esineja saab heita kõrvale üleliigsed konventsioonid ja käituda nii, nagu sisetunne talle ütleb. Mai keskel, just enne seda, kui lõppes eriolukord, vaatasin veebis väljumisfestivali „Trampliin“ kontserte. Kuulaja oli kaugemal kui kunagi varem, seda rohkem oli aga tunda esineja soovi jõuda mõjusalt oma hermeneutilis-hüpoteetilise „vastuvõtjani“, kelle kohalolekut teispool ekraani võis ta vaid ähmaselt oletada. Nii üks kui teine kasutas võimalust otsida kuulajaga verbaalset kontakti. Põhjus on selles, et kontserdisaalis on publik lava poolt vaadatuna mitte kui indiviid, vaid kõiketeadev mass, kes ei vaja selgitusi ega järeleaitamist. Kui lavalt avaneb aga vaatepilt tühja saali, siis peab esineja publiku enda jaoks välja mõtlema. Elavalt ette kujutada ei saa aga kunagi abstraktset massi, vaid ainult üksikisikut. Seetõttu astub veebikontsert oma varjatud ja tingliku olemuse tõttu suhtluses tavapärasega täiesti uuele tasandile.

Neid ridu lugedes mõtleb küllap nii mõnigi, et mingu ma oma jutuga õige … Pärnusse. Aga Pärnus ma just hiljuti käisingi – loomulikult veebi vahendusel. Pärnu Linnaorkestri liikmed nimelt läkitasid 27. mail suvepealinnast veebi kontserdi „Laul ja hääl“, milles meenutasid helilooja Eino Tambergi tema 90. sünniaastapäeval. Siit veel üks tõsiasi veebikontsertide kohta: need kaotavad geograafilise vahemaa ja toovad tsentrumist väljas olijad otse tähelepanu keskpunkti. Mööngem, et teekond Tallinnast Pärnusse, Tartusse või Narva tundub sageli kontserdielus pikemgi, kui võiks eeldada maanteel kilomeetreid lugedes. Veebis pole aga sellel tähtsust, sest siin on kõigil ligipääsemiseks ühine lähtepositsioon. Esinejate veebikanalite eelistused on siiski mõnevõrra isesugused: ERSO peab oma kanalit „ERSO Live“ YouTube’is, pärnakad Facebookis, aga kasutatud on teisigi veebiplatvorme, nt benedict.television.ee.

Kui viimati uurisin, oli pärnakate kammerkontserdil ja ERSO liikmete igati huvitaval veebikontserdil „Aeg mängida … klarnetit“ (22. V) lehe avalike andmete järgi ühepalju vaatamisi – umbes 550. Eino Tambergi muusikaga kontsert (29. V) kanalis „ERSO Live“ seevastu on vähem kui 100 registreeritud vaatamisega veel publikuhuvi ootel. Võetagu seda tõdemust üleskutsena. 900-le läheneb ERSO veebikanalil Marianne Leiburi esitatud Tambergi lastelaulude vaadatavus (1. VI). Soositumatel Eesti pop- ja rokkmuusika valdkonna veebikontsertidel olevat olnud vaatajaid koos järelvaatamistega viie- või isegi kuuekohaline arv, kusjuures kontsert edastatakse üldjuhul mitmes kanalis korraga. Vaatajate-kuulajate hulk polegi praegusel juhul nii tähtis, aga oletagem, et neis arvudes väljendatud publikuhuvi suhe on enam-vähem tõene.

Veebikontserdid on raskel ajal täitnud oma ülesande, aga tarvis on vaadata tulevikku ja mõelda, kuidas saaks ka klassikalise muusika vallas sõnumit paremini levitada. Veebikontserte ei saa korraldada lõpmatuseni üksnes missioonitundest ja publiku harimiseks, vaid sellel peab olema majanduslik väljavaade. Näiteks Berliini Filharmoonikutel on oma „digitaalne kontserdisaal“, aga sinna sisenemiseks ei piisa ainult võlusõnast. Veebikontsertide jätkudes leiab selleski vallas meil kindlasti aset teatav professionaliseerumine: video­režii läheb läbimõeldumaks ja heli­edastuse kvaliteedile hakatakse pöörama rohkem tähelepanu. Ei lähe kaua, kui ka esinejad avastavad endas youtuber’ile omase ladususe. Klassikalise muusika veebikontsertide nišiks võib kujuneda just tehnilise teostuse kvaliteet ja uuendusmeelsus, mis tagaks huvi selle vastu sümfooniakontsertide publiku kõrval ka märksa laiemas helitehnika entusiastide ringis. On saabunud aeg mõelda loovalt, sest veebikontsertide väljavaade on õigupoolest üsnagi võrgutav.

* Elias Canetti, Massid ja võim. Avatud Eesti raamat. Vagabund, 2000.