Vedeliku pikka iga selgitab ta järgnevalt: „Ebaeestlaslikult ei rabele ta infarkti amokis ja lõputu siesta on nende salarelv. Tõmblejad elimineeritakse või ehk õigemini elimineeruvad vegeteerivas seedeprotsessis. See liikumine tunneb aja jõudu. Aasta ei ole nende jaoks ühik, kuigi väljaantav aasta-almanahh justkui sellele ikkagi pretendeeriks”. Mõni hindab rühmituse vanust kahekümnele aastale, mõni veerandsajandile. Isegi seda ei saa öelda, mitu ajakirja ilmunud on, sest materjali on kokku kogutud, köidetud ja köitmata jäetud mitu satsi. Mõnda ajakirja on täpselt nii mitu köidet, kui ise köita viitsiti, ehk neid ei jätkunud isegi rühmituse liikmetele. Viimane Moe-eri ilmus 300-lises tiraažis. Rahvalikult põrandaalune värk, mis ei ole piiratud ei vandenõuringiga ega sektihullusega, igaühele on sissepääs vaba. Omavahel ei vaielda filosoofia ega poliitika üle, ainult tehakse koos pilte, videosid ja muusikat, kui selleks tuju tuleb. Sobiv on argimeeleolu, igapäevaste tunnete ja mõjutuste tajumine. Sellest ei pea sündima uut ja kõrgemat arenguastet. Mõni Vedeliku liige, vastupidi, tahabki vahelduseks oma arengu eelmisele astmele pöörduda. Vedeliku kunstirühmitus on koduselt turvaline keskkond mis tahes mõtte äraproovimiseks.
Praegu on koostamisel ajakirja Vedelik uus number alapealkirjaga „Reisi-eri”, toimetus ootab kaastöid 2010. aasta 1. septembriks. Kaastööd tuleb viia paberil Vedeliku kontaktisikute kätte, kes moodustavad ühtlasi ka püsikaadri: Meeland Sepp, Erki Kasemets, Meelis Salujärv, Margus Tiitsmaa või Sven-Erik Stamberg. Üleskutse ütleb: „Kraamil ehk antava materjali meediumil ei ole vahet: kuidas kellelegi rohkem meeldib, kas on see kirjutis, luuletus, foto, essee, mälestus, visand, kollaaž, kritseldus, joonistus, unenäokirjeldus, dokument jne. Kui on võimalik, siis võiks olla mingi side sellel materjalil reaalsusega, kas kogemise, tajumise, läbielatu või tuleviku visiooni mõttes. Toimetus soovib ka vabandada, et palun mitte solvuda, kui miski materjal, jutt või pilt tsenseeritakse, aga seda ainult üldkonteksti silmas pidades. Aga lohutuseks, et ükski „hea” materjal välja ei jää, võib ka posti teel saata”.
Vedeliku toimkonna usalduslikkus on hämmastav. Nad on kunstiküsimustes nii eelarvamusvabad, et sellega ei suuda võistelda isegi vaese vastutulelikkus supiköögi lobi suhtes. Ainult anna neile kultuuri, see on leib ja vein. Kultuur peab toitma, mitte šokeerima. Esimene kord käisin Vedeliku üritusel 2008. aasta 19. detsembril, kui Andres Särevi kortermuuseumis uut ajakirja Moe-eri esitleti. Pilgeni täis tuubitud korteris ujus aeg-ajalt esile uusi tuttavaid, tundsin end nagu nügitud inimklimp sõbralikult podisevas supis. Teine Vedeliku elamus oli samal talvel Ku-Ku klubi (rahva suus Wiiralti) kohvikus, kus trehvasin Sven-Erik Stambergi ja Meelis Salujärve. Vabaduse väljak oli üles kaevatud ja tarastatud. Jaani kiriku eest juhatas plangu ja Kunstihoone vahelisse kitsasse koridori haljasalale ehitatud laudrada. See saabus peaaegu otse kohvikuaknasse. Vedeliku-poisid aga vaatasid jalakäijaid kui modelle catwalk’il. Taustaks sobis igasugune raadiomuusika, tõeline show-elamus. Kultuur on loomiseks, Vedeliku jaoks aga eelkõige äratundmiseks. Vedelik mitte kui tähelepanu tõmbav juga, vaid silmatorkamatu kapillaarvesi pinnases. Kui niisket mulda lähemalt uurida, paistavad sealt fantastilised putukad, bakterid ja juured. Vedeliku kunstirühmitus rehitseb sahtlipõhjadest ning kunstiharrastuslikest jõudehetkedest välja fantastilisi töid, mis muidu jääksidki nägemata. Selline on viimane Moe-eri, selline on 6 m² tuppa tuubitud näitus „Effel” galeriis Metropol 6 m² aadressil Tallinn, Vana-Kalamaja 46. Näitus, mille juurde käivad absindipits ja konferansjee Kaia Otstak ning mida tuleb vaadata üksi. Marge Laastu tikutopsitriptühhoni, töö nr 15 „Who cares” („Kes hoolib”) võib osta 100 krooni eest.
Nimestikus järgneb sellele Katrin Valdre teos nr 39 „Hundikohus”, hindamatu. Kertu Tubergi skulptuuri nr 4, hõbedasse kastetud „Kärbse hõbedas” saab omandada 5000 krooni eest. Temale eelneb nimekirjas Meeland Sepa „Vedelik”, kolmepurgiline installatsioon nr 33. Vedeliku, mille päritolu on autoritehnika saladus, saab õnnelik kollektsionäär endale 2000 krooni eest. Näitusetöid nimekirja seades ei järgi Vedelik aritmeetiliste järjestuste etteantud sängi, vaid imbub, kuidas ise tahab. Hierarhiad on halb harjumus. Vedeliku randa on triivinud ka Toomas Altnurme, kes juhatab galeriid Mäsu paar kvartalit eemal Tööstuse tänavas. Koos Margus Tiitsmaa ja Meeland Sepaga on ta üks eksponeeritud „lollidest valgetest meestest”. Näituse avamisel võtsid Margus Tiitsmaa ja Meeland Sepp lauldes jalavanni veepildi ees, mille autor Toomas Altnurme Kaug-Ida gongi lõi. Meeland Sepa kuldseks võõbatud universaalkuur-kapp-kemps ning Margus Tiitsmaa süvenemine kaherattalistesse sõidukitesse ning kirjakastidesse peidetud elektroonikasse näitab, et neile lihtsalt meeldib näputöö. Margus Tiitsmaa agulipungi motiivid on pintsliga nii põhjalikult läbi klopitud õlimaalid, et mõjuvad praeguses kunstipildis pallaslikult avangardsena. Teise muusikalise etteaste tegid need kaks kunstnikku 29. novembril klubis Levist väljas „Reisi-eri” väljakuulutamise kontsertüritusel. Muu hulgas vaadati seal baleriini Saile Johanna Langsepa tantsu, kuulati luuletajate Jana Lepiku ja Helve-Reet Ree luulet ning jälgiti atmosfäärifüüsiku Sirje Keevalliku ettekannet kvantteooriast. Sirje Keevallik ei pidanud võimalikuks reisimist teleportatsiooni teel nagu telesarjas „Star Trek”, küll aga tahab kvantmehaanika kohvri Tallinnast New Yorki teleporteerida. Ainult et kohver peab siis olema sasiolekus, mis on pealtnäha lihtne, tegelikult aga tavainimesele raskesti mõistetav füüsikatermin. Sellegipoolest fantastiline.
