6. oktoobri Postimehe kultuuriosas oli sümpaatne paariskülg pealkirjaga “Valentin Kuik kirjutab filme, vajel jõuab mõni ekraanile ka”, mis oli pühendatud Eesti Keele Sihtasutuse üllitisena äsja raamatupoodidesse jõudnud Valentin Kuigi kuut mängufilmistsenaariumi sisaldavale kogumikule “Keskea rõõmud”. Lehes oli intervjuu raamatu autoriga ja lisatud filmikriitik Lauri Kärgi kommentaar.
Oma intervjuus vastas Valentin Kuik Tiit Tuumalu küsimusele, miks pole kõigist raamatusse jõudnud stsenaariumidest filmi saanud: “Raske öelda. Küsige seda Eesti Filmi Sihtasutuse peaeksperdilt”.
Et artikli trükkimineku eel seda küsimust minule ei esitatud, vastaksin siin.
Postimehes oli juttu, et raamatus avaldatud kuuest Valentin Kuigi stsenaariumist on filmiks saanud “Keskea rõõmud” ja “Stiilipidu”. Kolmanda, “Jäljed kuu valgustamata küljel” põhjal on kohe valmimas Peeter Simmi mängufilm “Kõrini!” (Eesti esilinastus on planeeritud 10. detsembriks PÖFFi lõpufilmina).
Kolme ülejäänu tootmistoetuse taotlusega ei ole ükski produtsent EFSi poole pöördunudki. Kui ei ole esitatud taotlust, ei ole ka midagi pikemalt arutada – kas on hea või halb stsenaarium või mis nendega üldse ette võtta. Sellega olekski vastatud Valentin Kuigile ja küsimuse seadnud Tiit Tuumalule.
Valentin Kuigi intervjuu kõrval ilmunud filmikriitik Lauri Kärgi kommentaaris “Stsenaristi rõõmud paberil” avaldab autor oma kummastust EFSi toetuste üle, kirjutades järgmised read: “Keskea rõõmude” kuus lugu on eri tasemel. Parimad on kindlasti “Rüütlite aeg” ja “Kohtumised isaga”. Nagu pole kahtlust selleski, et kesisemad on “Jäljed kuu valgustamata poolel” ja “Stiilipidu”. Ja ometi on neist EFSi toel filmiks saanud just “Stiilipidu”!
Lisaks juba ülal öeldule, et “Rüütlite aja” ja “Kohtumised isaga” tootmistoetustaotlusi pole kunagi EFSile esitatud, võinuks auväärt kriitik, kes teadupärast on kahel korral kandideerinud EFSi peaeksperdi ametikohale, endale ükskord ometi selgeks teha, et EFS ei toimi nõnda nagu omal ajal riiklik filmistuudio Tallinnfilm, mille toimetajatoolil Lauri Kärk pikki aastaid istus. EFS ei saa ega tohi minna pakkuma parimaid stsenaariume tootjatele ja/või režissööridele, et tule aga tooda seda või võta lavastada teist. Pidage meeles, et EFS ei telli tootjatelt filme, vaid teeb valiku esitatud taotluste hulgast.
Seejuures lähtutakse filmitootmise jätkusuutlikkuse kindlustamise põhimõttest, ja selleks peaks igal aastal kinolinale jõudma vähemalt kolm täispikka mängufilmi, kolm filmi aastas, nii head või väga head, kui tootjad ja loojad suudavad neid teha. (Vt ka EFSi põhikiri, strateegia ja toetuste eraldamise eeskiri koduleheküljel www.efsa.ee, sealsamas saab lugeda ka viimastel aastatel laekunud toetustaotluste lühikokkuvõtteid).
Stsenaariumide arendamise ja toimetamisega tegelevad filmistuudiod, kes palkavad selleks asjatundlikud inimesed. Kahju, et ma pole saanud Lauri Kärgi nime viimastel aastatel valminud mängufilmide tiitritest lugeda.
Veel üks lisandus. Kõigi kolme stsenaariumi kirjutamist, mis veel raamatu kaante vahel leiduvad, aga pole seni filmimist leidnud, on EFS toetanud. “Sinu kätes on põrgutuli” pälvis 1999. aastal 50 000 krooni stsenaariumitoetust ja 150 000 krooni arendustoetust (stuudiole F-Seitse). “Rüütlite aeg” 2001. aastal 100 000 krooni arendustoetust (stuudiole Kovision). “Kohtumised isaga” (algselt “Kohtumised Staliniga”) sai 2002. aastal 50 000 krooni stsenaariumitoetust (stuudiole F-Seitse).
Austatud Lauri Kärk on seekord niisiis sisse murdnud lahtisest uksest. Huvitav, mis võib olla niisuguse faktidega mitte arvestava pealetungi taga? Ega mitte ometi soov taastada riiklikud filmistuudiod?
