Kolakas tuli aga hoopis mujalt ja mitte nii väga Fergusoniga seotult. Väljataga on minu viimase seitsme aasta jooksul ilmunud sajakonnast artiklist, esseest või nupust otsinud välja kolm tsitaati. Koos esitatuna ja tema poolt kommenteerituna jätavad need üpriski ebainimliku mulje. Kuid tekstide sõnum, kust tsitaadid pärinevad, rõhub holokaustieitamise kriminaliseerimise mõttetusele (mida tunnustab ka Väljataga), arvamusvabadusele ja sellele, et Eesti territooriumil läbi viidud juutidevastased julmused olid organiseeritud teise riigi poolt ning on ses mõttes rohkem III Reich’i kui Eesti Vabariigi ajaloo osa. Viimase tsiteeritud artikli mõte oli aga üleskutse hoiduda ebatäpsete siltide kleepimisest, olgu selleks sildiks siis „punaprofessor” või „holokaustieitaja”. Ning siinkohal on mul au Väljataga tänada, et ta on mind neist säästnud.
Ma arvan, et neid tsitaate koos tekstidega lugedes ei ole võimalik teha järeldust, et holokaustiteema on karjäärihimuliste ja „hästimakstud tänitavate tühikargajate” pärusmaa, kes rasketel aegadel osutuksid kindlasti lurjusteks. Nii ei olnud see kindlasti mõeldud ning mul on kahju, kui keegi end riivatuna tunneb. Vastupidi, tunnustan väga neid inimesi, kes holokaustiteema tõetruu tõstatamise ja laiema teadvustamise kaudu maailma siiralt parandada püüavad. Kuid teiselt poolt peab holokausti käsitlemine olema delikaatne, sest on ju ka eestlastevastane terror olnud ulatuslik, ning mulje, et juutide holokausti kaudu üritatakse meie ohvreid teisele plaanile seada, on kerge tulema. Nõustun loomulikult Väljatagaga, et holokausti on poliitiliselt ära kasutatud, ning neid ärakasutajaid olengi nimetanud tühikargajateks. Oma essees (Horisont 2007, nr 1) olen toonitanud, et meie rahvuskaaslaste osalemist juutide represseerimises ei saa kuidagi õigustada. Leidsin tollal, et vabandus, mille president Arnold Rüütel 2005. aasta 24. juulil Kloogal esitas, oli õige, ent mulle endale oleks meeldinud, kui see oleks tulnud siiramalt kogu Eesti rahva südamest. Viimase takistuseks ongi – või oli sel ajal, kui need mõtted kirjutasin, 2002.–2004. aastani – just teema politiseeritus, õõnes propagandakõla, mujalt tulnud nõuded jne. Ma ei usu, et oleksime siin Märt Väljatagaga eri arvamusel.
Küll aga julgen lugupeetud Märt Väljatagaga eri meelt olla põhiteemal, selles, et olen pookinud Niall Fergusonile külge seisukohti, mis talle päriselt ei kuulu. „Ferguson ei poolda Suurbritannia ja NSVLi liitu enne 1940. aastat ega püüa õigeks mõista liitlaste pommirünnakuid, ega arenda antisemiitlikku loogikat, kui seletab, miks Auschwitzi raudteed ei pommitatud”, kirjutab Väljataga. Ferguson seevastu kirjutab Suurbritannia ja NSVLi võimaliku liidu kohta järgmist (lk 352): „Kui Nõukogude Liit tegi ettepaneku luua Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa kolmikliit nii nende riikide kui ka Venemaa vahetute naabrite kaitsemiseks Saksamaa agressiooni eest, lükati see tagasi”. Seejärel kirjeldab Ferguson, kui intensiivsed ja kõrgetasemelised olid Suurbritannia läbirääkimised Saksamaaga, ning jätkab: „Alles mai lõpul algasid eelkõnelused Nõukogude Liiduga ja need edenesid tapva aeglusega. Briti ja Prantsuse sõjalised delegatsioonid läkitati Moskvasse augustis, sealjuures laeva, mitte lennukiga, ning neid juhtisid üsna madala ausastmega ohvitserid. Chamberlain sõitis aga samal ajal rongiga Šotimaale puhkama. See oli taas käest lastud võimalus. Kui Churchill oleks Chamberlaini asendanud 1939. aasta suvel, oleks ehk olnud veel võimalik luua liit venelastega”.
Ma ei leia ka, et oleksin Fergusonile külge pookinud süüdistuse, et ta püüab õigeks mõista liitlaste pommirünnakuid Saksa linnadele. Küll aga tõstatasin sellega seoses rea küsimusi, millele isegi ei oskaks vastata. Ning lõpuks – kas Ferguson arendab antisemiitlikku loogikat, kui seletab, miks Auschwitzi raudteed ei pommitatud, või poogin ma talle selle külge? Tsiteerin jälle Fergusoni: „Mõne väite kohaselt oleks pommituslennukid pidanud pigem pommitama Auschwitzi viivaid teid” (lk 498). Edasi arutleb Ferguson pommirünnakute mõju üle Saksa linnadele ning militaarobjektidele ning pommitajate kaotuste teemal ning jõuab järeldusele, et sõjaliste objektide pommitamise puhul olid kaotused märksa suuremad. Edasi tsiteerin (lk 499): „Sama suured kaotused oleks võinud oodata ka sõjaliselt ebaolulise Auschwitzi pommitamisel, mis asus tunduvalt kaugemal idas”. Sellega ta piirdubki. Kujutlegem nüüd, et Auschwitzi poleks viidud mitte IdaEuroopa juute, vaid näiteks norralasi või taanlasi ja neid seal iga päev kümnete tuhandete kaupa tapetud. Kas Briti ja USA lennuvägi oleks sel juhul üritanud ühendusteed purustada? Kui vastus on „jah”, kas pole siis Auschwitzi ühendusteede ründamata jätmine antisemitism?