Maailm avardub ka eesti noorte välismaal õppimise osas. On tähelepanuväärne, et praeguses diskussioonis on ühes leeris suhteliselt palju neid, kes ei ole Tartu ülikooli kasvandikud. See ei ole kindlasti juhus. Mõned neist inimestest on õppinud väga kõrgetasemelistes ülikoolides nii ida kui lääne pool. Kuidas on siis nende puhul selle eelmainitud akadeemilise slepiga? Kahtlemata on neil koolidel samuti oma traditsioonid, akadeemiline ja niinimetatud tudengielu, korporatsioonid, seltsid jms. Ma astun nüüd ehk natuke libedale pinnale, sest mul puudub vastav kogemus, võin üksnes spekuleerida. Aga mulle tundub, et need kõrged maailmakoolid ei saa just oma miljöö mõttes asendada rahvusülikooli. Asi on ikka keeles ja meeles. Need kõrged välismaa koolid (kordan, ma ei räägi seal antavast haridusest kitsamalt) kuuluvad teise kultuuriruumi. Meil ei ole ühiseid juuri. Suur osa Inglismaa kõrgkoolistikust on põimunud läbi inglise minevikuga ja Sankt-Peterburg on põimunud läbi vene kultuuriga. Kahtlen natuke, kas seal veedetud nappide aastate jooksul on võimalik inglaseks või venelaseks muutuda, et piltlikult öeldes sealt ?kõike saada?. Meie võime oma juuri kohata eelkõige ikka Tartu ülikoolis, kus igalt ruutmeetrilt kajab vastu meie kultuurilugu oma mütoloogiaga, mille algmed oleme juba hällist kaasa saanud.
Lugesin hiljuti kusagilt, et kui tuleb Tallinna ülikool, siis peaks see kindlasti paiknema omaette linnakuna, mitte nagu Tartus, kus see olevat mööda linna laiali. Tallinna suhtes on see väide õige, Tartu suhtes võib nii väita vaid see, kes seda keskkonda ei tunne. Minu jaoks ongi suur tükk Tartut ülikoolilinnaku laiendatud variant. Iga siinne inimene teab, kust kulgevad akadeemilise rahva ?sipelgarajad?. Tartu on kompaktne, ülikooli peahoone ümbrus Toomemäe, raamatukogu ja selle naabrusse jäävate ühiselamute ja teiste ülikoolihoonetega ? mis on selle kõrval kuhugi linna taha karjamaale püstitud campus?
Vanad vahed on kadunud
Tartu patrioot olla ei ole kerge. Siit kui sealt kuuleb vahel privaatkanalitest signaale, et kõik pole nii nagu vanasti. Mõnda keelt saab kuuldavasti Tallinnas paremal tasemel õppida. Ja näiteks ajaloos pole Ligi-Piirimäe-Vahtre omaaegsele tasemele võrdset jms. Aga ma lähen liiga üksikasjaliseks. Oluline on see, et mina ja mu kaasaegsed on pärit ajast, kui taseme vahe Tallinnaga oli põhimõtteline. Rääkimata sellest, et pedasse läksid need, kes mujale sisse ei saanud, valmistati seal ette kooliõpetajaid, samas kui Tartust tulid teadlased, õpetlased ja isegi midagi nagu loovisikutaolist. Tasapisi on see vahe kadunud ja mõnel alal kindlasti Tallinna kasuks pöördunud. Põhjusi on vähemalt paar. Esiteks leidsid needsamad ?õpetlased, teadlased ja loovisikud? enamasti töökoha Tallinnas. Siia on nad jäänud ja paljud neist on hakanud ka õpetama. Teiseks, kuigi ka Tartu ülikoolil on iseseisvusajal rohkesti otsekontakte välismaaga, on Tallinn siiski Eesti peavärav ja siin liigub rohkesti kõiksugu inimesi, keda samuti annab õpetajatena ära kasutada.
Olen mõtisklenud, mis on ikkagi selle aktsiooni (Tallinna ülikooli asutamine) taga. Arvan, et tuleks nimetada asju õige nimega. Põhjusteks on võim, raha (need kattuvad suurel määral) ja mugavus. Kas tegemist on praeguses kultuuris nii levinud isatapmisega? Ei, mitte nii räigelt. Pigem on see täiskasvanud poegade soovimatus igavesti isa äris palgatöölistena tegutseda ja tahtmine oma äri püsti panna. Teine asi on mugavus. Me vist alahindame selle tähtsust kõrgkoolinduses, liiati on Eesti ju väike. Aga kui ligi kahesaja kolmekümne valla inimesed ei taha ühinemisest kuuldagi, sest asjaajamine jääks nende kodust mõnekümne kilomeetri kaugusele, siis miks ei peaks nelisada tuhat tallinlast tahtma, et neil oleks oma ülikool käe-jala juures? Aga ütleme selle siis otse välja, ärme heietame konkurentsist, pluralismist ja muust.
Need sõnad on mantrad, aga alati pole neil praktilist katet. On kaks ise asja, kas on tegemist kõrgharidusturu jaotamisega või konkurentsiga. Konkurents teaduses tähendab reeglina seda, et ühe probleemiga tegeleb mitu teadlaste kollektiivi ja sageli käib otsene võistlus, kes keda. Sageli on sellega seotud ka suured rahad. Samas on võimalik, et mitmes keskuses uuritakse erinevaid probleeme ja need keskused ei konkureeri. Aga ma ei räägiks teadusest, vaid ikka haridusest. Milles seisneks konkurents antud juhul? Võtan olemusliku näite. Ma tahan õppida eesti keelt ja kirjandust ning nn rahvusteadusi. Oletame et rahvaluulet õpetaks Tartus väga särav isiksus, Tallinnas seevastu oleks väga vaimukas eesti kirjanduse lektor jne. Aga mina tahaksin ju mõlemat kuulata. Ma tahaksin ju parimat! Ent säravate kõrval on mõlemas koolis rohkesti keskpärasusi. Milles seisneks kahe kooli konkurents? Kas selles, et ühel pool on neli säravat ja kuus tuhmi, teisal aga viis säravat ja viis tuhmi, nii et mina valin teise variandi? Halb valik. Miks ei võiks Eesti oludes, kus ainsana neid rahvusteadusi õppida saab, vähemasti kaheksa säravat üheskoos olla?
Kõrgharidus ei ole kohukesed, mida jõuaks tipptasemel paljudes kohtades toota. On vist konsensus, et tehniliselt kalleid alasid nagu meditsiin, bioloogia vms ei ole mõtet Eestis kahes kohas õpetada ja need jäävad Tartusse. Jutt on ikkagi humanitaariast. Aga ma mõistan ka selles suhtes Tartu ärevust. Praegune trend on niigi Tallinna kasuks ja kui see institutsionaliseeruks, siis see tugevneks. Tallinnas eksisteerib nähtamatu käsi, mis mandi endale riisub. (Muide, nagu olen aru saanud, jäävad kolm ühinevat õppeasutust kaunis lõdvalt seotuks. Milleks siis ikkagi see nimi ? Tallinna ülikool. Pahatahtlik inimene võib selle taga näha viisi, kuidas end sõnaga ülikool uhkelt sildistades kõikvõimalikke jõujooni veelgi rohkem enda kasuks kallutada.)
Ma nõustun nendega, et valdkondades, kus on tarvis ruumi ja mõtlevaid päid, võiks olla peale Tartu teisi õpetamiskeskusi. Aga ma näeksin seda eeskätt täiendava või alternatiivsena lisaks põhiliini haridusele. See on lausa vajalik. Ses suhtes ma jagan täiesti Jan Kausi kartust üle-eelmises Sirbis, et ühte katlasse minemisega võib EHI kaotada oma näo. Kui ta aga jääb lõdvalt seotuks, siis milleks ühinemine? Antagu neile parem riigieelarvest rohkem raha ja ajagu oma tänuväärt rida edasi.
Kui tähtis on Eesti omapära?
Tallinn elab ise ära, Tartu päriselt mitte. Tartus ei oleks näiteks EHI tekkinud. Asi pole ruumides, mis on Tallinnaski kehvapoolsed olnud, vaid Tallinnas on teatav humanitaariaga tegelejate ülejääk. Nagu eespool öeldud, on siia töö pärast tulnud helgeid päid, nende hulgas ka suuri Tartu patioote, sest Tartus pole neil lihtsalt erialast tööd. Teiseks on Tallinna-suuruses linnas ka tudengikandidaate piisavalt. Tartus paraku mitte.
Milleks siis Tartut poputada, milleks see halin, võib mõni kannatamatu küsida. Tõepoolest. Siinkohal ei saa eirata muus ilmas toimuvat. Enamus meist elab kindlasti veel teadmises, et seal on kesksed väikeste linnade suurte traditsioonidega ülikoolid. Tartu on oma enesepildis kahtlemata orienteerunud samasugustele. Ma muidugi ei tunne kogu maailma. Võibolla on Tübingen ja Göttingen, Freiburg, Marburg ja Heidelberg ikka kõige tipus. Aga näiteks Inglismaast olen kuulnud, et seal ei määra asju enam Oxbridge, vähemasti mitte nii nagu vanasti. Ajastu pulss ja eesrindlik mõte on kolinud suurematesse keskustesse. Milles on põhjus, miks liimuvad lõpuks ka teaduskeskused nende suurte kinnistähtede pinnale? Selle seletamine on sotsiokultuuriline ülesanne. Võibolla on ka Tartu ülikool selle valgusel anakronistlik? Kui arvestatav on nn Eesti omapära?
Mulle tundubki natuke kummaline, et need, kes nii innukalt kõnelevad kahe keskuse vajadusest Eesti haridussüsteemis, oleks nagu unustanud sama veidi kõrgemal tasemel. Pean silmas kogu Eesti liigendust kahe kontsentri ümber, nagu see ajalooli
selt on tulenenud meie ala jagunemisest Eesti- ja Liivimaaks. Tartu ja Tallinn. Sellest paarsuse olemasolust on kindlasti johtunud ka väiksemat tüli, aga kokkuvõttes on see omapärane kahe keskuse olemasolu kindlasti meie rahvuslik rikkus. Just see on tekitanud pingevälja, milles on suurel määral kulgenud eesti mõttelugu, millest omakorda on kujunenud meie riiklik ja ühiskondlik omapära. (Seesama Tartu vaim, mille üle niihästi omad kui võõrad nalja viskavad, on ikkagi rikkus. See, et tänapäeva ühtlustuvas maailmas on üldse veel kusagil oma vaim, on väga suur asi. Seda vaimu tuleb teadlikult putitada.)
Tallinn kasvas küll tasapisi suuremaks, selleks olid mõistetavad logistilised eeldused. Aga ärme unustame, et praegune ülekaal ei ole tekkinud loomulikul teel, vaid seda on teadlikult forsseerinud okupatsioonijõud. Tänane noorem põlvkond võibolla ei tea, et kunagi viis vene võim Tartust paljud kulluuriasutused, sest see vastas üleüldisele tsentraliseerimispoliitikale ning ühes kohas asuvaid kultuuriasutusi oli lihtsalt ka mugavam ohjata. Kõike toona kordasaadetut ei ole mõistagi võimalik lahti teha, see oleks juba omakorda kunstlik.
Tõde on ka see, et ilma tugeva universitas?eta (ja mõistagi põllumajandusülikoolita) oleks Tartu lihtsalt üks linn. Ärgu eneseteadlikud tartlased solvugu, aga Tartu säilitamine Tartuna on ehk Eesti Vabariigi tähtsaim regionaalpoliitiline ülesanne.