Linnar Priimägi („Kust alguse saab meie kodumaa?”, Sirp 11. V), kes püüab „paljastada” minu väidetavalt kasutatud propagandatehnikat, on ise selle tehnika osavalt rakendanud mustamiseteenistusse.

Ta justkui tsiteerib minu artiklit: „(Vene diplomaat „helistas organisatsiooni esinduskokku kuuluvatele õpilastele ja hirmutas neid. Omal initsiatiivil? Ei usu,” kirjutab Sergei Metlev; aga veenduge ise, Postimees 16. III 2009)”. See viide Postimehe 2009. aasta artiklile aga näitab, et helistajaks on hoopis Vene kaasmaalaste poliitika tegelane Andrei Zarenkov. Autori sõnadest tuleb välja, justkui ma valetaks lugejale, olles asendanud Zarenkovi Vene diplomaadiga. Egas lugeja pea mõistma, et sõnapaar „Vene diplomaat” on seal Priimäe enda leiutis, sest ta jätab selle välja otsetsitaadi jutumärkidest. Haritud filoloogi ja propagandaguruna kasutab hr Priimägi rohkelt ladina keelt, huvitav, mis võiks olla sellise triki ladinakeelne vaste?

Kirjutasin ma oma artiklis toona hoopis järgmist (Delfi 17. IV ): „Kolm aastat tagasi, kui olin vene koole ühendava Õpilasesinduste Assamblee peasekretär, põrkasin kokku saatkonna kontaktisiku ja KAPO aastaraamatu tegelase Andrei Zarenkoviga. Ta helistas organisatsiooni esinduskokku kuuluvatele õpilastele ja hirmutas neid. Omal initsiatiivil? Ei usu”. Kutsun üles hr Priimäge säilitama ka auväärse Sirbi veergudel austust teiste inimeste vastu ning lõpetama tembeldamised à la „alibi-venelane”. Ja, muide, valetamisest ei alga meie kodumaa kohe kindlasti.