Leidsin eelmise nädala ajakirjandusest kummalised read: „Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon viis 2006. aastal kultuuriminister Raivo Palmaru käe läbi ellu uuenduse: ERRi nõukokku hakkavad kuuluma ka poliitikud – igast riigikogus esindatud erakonnast üks esindaja“ (Indrek Ibrus, „ERRi nõukogu lõpp“, Sirp 28. IV) Autor on teinud selles ühes õnnetus lauses koguni neli viga.
Esiteks on lihtne Riigi Teatajast järele vaadata, et ERRi ei loodud mitte 2006. aastal, nagu kirjutab Ibrus, vaid 2007. Teiseks ei tea rahvusringhäälingu nõukogust kirjutav Ibrus, et poliitikud on kuulunud ringhäälingunõukogusse juba 1994. aastast peale ehk ammu enne seda, kui ERR 2007. aastal loodi.
Kolmandaks: risti vastupidi sellele, mida väidab Ibrus, püüdsin ma ministriametis rahvusringhäälingut depolitiseerida. Kirjutasin 2006. aastal koos Euroopa ühe juhtiva ringhäälinguõiguse spetsialisti, Euroopa ringhäälingute liidu (EBU) õigusosakonna tollase direktori Werner Rumphorstiga uue rahvusringhäälingu seaduse. Lootsin tookord sellest koostööst palju, aga tulemus ületas ootused: valminud seaduseelnõu võis julgelt nimetada Euroopa üheks kõige eesrindlikumaks.
Selle eelnõuga, pangem tähele, püüti lahendada kahte suurt probleemi: suurendada avaõigusliku ringhäälingu sõltumatust ning kindlustada selle enam-vähem stabiilne ja samas maksimaalse sõltumatuse tagav rahabaas. Neid eesmärke toetasid rahvusringhäälingu uus juhtimisstruktuur ja selge järelevalvesüsteem.
Muu hulgas püüti eelnõuga luua olukord, kus riigivõimuorganitel ei ole mõju rahvusringhäälingu juhtkonna ametisse määramisele ja ametist vabastamisele. Seepärast nägi seaduseelnõu ette, et ERRi peadirektori määrab ametisse institutsioon, mis esindab tsiviilühiskonda ehk neid, kellele rahvusringhäälingu programm on mõeldud. Eelnõuga sätestati, et 12-liikmelise rahvusringhäälingu nõukogu liikmed määratakse kaheteistkümne eelnõus nimetatud ühiskonnarühma poolt. Teisisõnu pidid nii juhtkonna valima kui ka programmi sisu puudutavate nõuete järgimist kontrollima need, kellele programm on loodud – Eesti elanikud, keda esindab ringhäälingunõukogu.
Finants- ja juhtimiskontrolli pidi lisaks tavapärasele auditile teostama iseseisev asjatundjate kogu, ühiskondlik nõukoda. Sellegi pidi ametisse määrama ringhäälingunõukogu – ikka selleks, et tagada ekspertide sõltumatus. Eelnõuga püüti niipalju kui võimalik vähendada ka ERRi rahalist sõltuvust parlamendi ja valitsuse n-ö heast tahtest. Paljude riikide kogemus näitab, et vastasel juhul kehtib põhimõte „kes maksab, see tellib muusika“. Ja kõige selle peale tuleb teemat ilmselgelt mitte valdav Ibrus ütlema, et just mina olevat toonud ERRi nõukokku poliitikud. See näitab, kui õnnetus abielus võivad olla meediatekst ja reaalsus.
Ja neljandaks eksib Ibrus väga, kui arvab, et poliitikud tõi ringhäälingunõukokku Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon. Kindlaks tehtavad faktid on järgmised: tollane koalitsioonivalitsus kiitis minu esitatud eelnõu 13. VII 2006 heaks ja otsustas saata selle riigikokku. Siis olid eelnõus veel sees rahvusringhäälingu sõltumatust tagavad sätted, millest eespool kirjutasin. Need hääletati eelnõust välja riigikogu kultuurikomisjonis ja riigikogu saalis. Riigikogu protokollist võib järele vaadata, et kui rahvusringhäälingu seadus 18. I 2007 praegusel kujul vastu võeti, hääletasid selle poolt kõik riigikogu fraktsioonid. Protokollidest on üsna hästi näha ka see, et just kultuurikomisjonis ja riigikogu suures saalis toimunud hääletuse tulemusena jäi ringhäälingunõukogu moodustamise kord üldjoontes samasuguseks, nagu see oli 1994. aasta ringhäälinguseaduses. Nii valitsuse esitatud eelnõu kui ka riigikogu protokollid on kenasti olemas ja igaüks võib oma silmaga näha, et Ibrus levitab valet.
