1.
ma ei räägi „võimetusest ja vajadusest tunnustada imet” (loog, 06. VI). räägin sellest, et pole vaja rääkida asjadest, mis ei kõneta. kui mittekõnetavast kõnelemise taga on tellimus, siis sellist suhet nimetan ma kaubanduslikuks (pr mercantile < keskld mercantia kaubandus).

2.
mind sinu kriitika kõnetas. keeras üles ja tõmbas käima – isegi niivõrd, et otsustasin sinuga avalikult polemiseerida, oma seisukohti avaldada. ühe hetkel produktiivsema ja intensiivsemalt kirjutava kultuurikriitikuna ei saa sa ennast nimetada harrastajaks. harrastaja tulemusi reeglina ei tiražeerita.

3.
loog: „olen kriitikuna vahendanud alati mitte niivõrd teost, vaid eelkõige omaenese muljeid sellest.” see ajabki segadusse – ma ei oska sellise vaatepunktiga midagi peale hakata. mis asi see muljetamine siis tegelikult on, mis on selle eesmärk? kas kriitikul, tema sõnakasutusel lasub mingi vastutuselaadne varjund? kas kirjutaja jaoks „tühjade tähistajate” eksponeerimine pole mitte tühja tagaajamine?

4.
sulle ei müüdud romaani pähe haikut, james. sulle hüüti kõva häälega, et veedad pooltunni ilma kirjanduseta. haiku varjugi ei ole, ei tule ka. kõikides ilmateadetes oli see enam-vähem niimoodi kirjas. kas see kokku on hea või halb, on juba järgmise ringi küsimus.

5.
ei mingit žanriapologeetikat – see on luul. Freestyle on superluks, seda ma naudin ka siis, kui sisulise poolega sinasõber pole.

6.
jah, kui tunnistada tõsiasja, et iga lugemine on möödalugemine ja seega igast lugemisest rääkimine on möödarääkimine, siis möödarääkimise ülerääkimine on juba hobuse unenägu. iseenesest huvitav lõpplahendus, kas pole.

7
😉