Meil on – ühelt poolt – olemas uhke keelestrateegia, põhiseaduse värske keeletähtsusparandus, niihästi halavate kui ka ülistavate esinemiste rohke emakeelepäev. 14. märts, üks päev aastas. Teisele poole jäävad kahjuks sellesama strateegia elluviimise aastatepikkune mõlemat jalga lonkamine, eneseteadlikkuse igapäevase aktiivse kasvatamise (sealhulgas muidugi ka targa aktiivse keelevalgustuse) puudumine meedias 364 päeva jooksul (tulemuseks uuskadaklus), kestev rahvusvaheliselt avalikuks saanud mõistusepuudus jaburates ja vigastes ärinimetustes, mida keeleinspektsioon ei saa aastatetaguste mõtlematute seadus“paranduste” tõttu vähemalt vaiba allagi pühkida. Muuhulgas nendesamade nimetuste kandjate targemana ja äriliselt usaldusväärsemana paista laskmiseks.
Mõnel, praegu veel võrdlemisi harval puhul võib (laitmatu) võõrkeelsus ja eesti kliendi poole selja pööramine olla põhjendatudki: äri tasakaalustab maksebilanssi, tegutseb valdavalt välismaal või ei vaja eestlastest klienti koduski, sest sihib peamiselt välisturisti. Oleme maailmamehed, valdame võõrkeeli – hoidke alt! Sellist asja võiks rohkemgi olla.
Kahjuks aga tekitab Tallinnas vohav vigane ja rumalusest pakatav ning meid endid, peamisi maksjaid solvav sildirämps pidevat piinlikkust. Näiteks kahtlustan, et meie kuulsa Kõrgekasvulise Muna (Oleks nimi tehtud veneaegse silbirosolje meetodil ja mõeldud “Tallinna muna”, kujunenuks eksportturunimeks Talegg, sest Tallinn silbitub Tal-linn, mitte Tall-inn.) eksport jääb kõvasti alla Eesti sisemüügile; tema seljaga ostja poole seismine ei ole kuidagi põhjendatud.
Sageli aga tuleb silmi maha lüüa väljast tulijate ees mõnede tüüprumaluste pärast. Küsitakse, kas siinsed silte välja riputavad ärikad (ei olda nõus lolli ja kultuuritut kaubitsejat ärimeheks nimetama) ei tea, kes olid Bonnie Parker ja Clyde Barrow – ja kui palju süütuid inimesi nad Mississippi orus on mõrvanud. Et mismoodi näevad välja need juba mainitud kõrgekasvulised munad? Et mis elundit kavatsetakse pikendada, kui pakutakse kunsien pidennystä? Kuhu tuleb minna, kui sul kästakse minna second flor’i peale? Kuidas ülikoolilinna kesksel platsil saab kõrvetatud lihaga kaubitseda Alma (pro almus) pater? Jne, jne – kellegi vabatahtlikult avalikuks tehtud lollust võidakse sulle ette tõsta piinlikul hulgal. Vastata pole suurt midagi peale tavaniutsu – et üleminekuraskused ja 50aastane orjaaeg ja küll me ükskord inimesteks saame. Tuttav jätab su kaastundliku pilgu saatel varsti rahule.
Võõram aga ei päri suurt midagi. Ta vaatab ringi ja teeb nähtust oma järeldused. Omistab nähtud lolluse rahvale tervikuna. Õigusega, sest seesinane rahvas ei ole oma valitud seadusandjate abiga andnud oma harimatutele resp. identiteedikriisis vaevlevatele liikmetele teada, et ka vigases võõrkeeles avaldatud lollus jääb lolluseks ja seda pole ei ilus ega ärilises mõttes kasulik avalikult näidata. Seni kuni inimareng kulgeb oma aeglasel moel ning uusi isandaid oma nappi mõistust mööda järele ahvivatest äsjastest orjadest ükskord jälle väärikad ja sündsuse piire tundvad vabad inimesed saavad, oleks ehk mõistlik seaduse jõul takistada rumaluse massilist avaldamist. Nagu Alma pater’igi puhul ei kleepu häbi selle pärast ainult sildi all istuva isiku külge. Kultuurihuviga (ja sageli ka rahakam) turist ei tule varsti enam paika, kus elavad, nagu talle paistab, mõttetud olevused, kes ise ka ei tea, kes nad on. Linnaga piirduv turist küsib üha sagedamini: “Mis pagana paika ma olen sattunud?”
Meie “Emajõe Ateena” asukaid aga ei kimbutata ainult selle õnnetu naissoost isaga, vaid ka veel nutmaajava dilemmaga: kas öelda oma vedaja kohta koobas või koobus… Muide, üks äsja Taist naasnud tundliku keelenärviga Tartu professor leidis koobustamisele üpris tõepärase seletuse. Tai kandis nimelt tuntakse kaasavõetavaid, ennast statsionaarse tööpaigata müüvaid neide go-go-girl’idena. Küllap need vaesekesed inspireerisidki meie tähelepanuvõimest nõrgema mõtlemisvõimega maailmarändurit oma ettevõtete ristimisel. Või peituvad siin koguni teatavad avalikkusele veel hoomamatud uued ärilised väljavaated.
Eestisisese mõju poolest kõige hullem ärinimetusnuhtlus aga tundub olevat laostava mõjuga ebagrammatilisus. Või täpsemalt nende nimetuste hiina grammatika. Nimetused koosnevad teadagi pärisnimelisest osast ja ühest või enamast eestikeelsest apellatiivist. Moodustuv nimetusfraas peaks olema eesti keele süntaksiga. Aga häirivalt levivatel juhtudel ei ole. Nimetuste leksika on kas eesti- või segakeelne (Pere Leib AS Tootmine, OÜ Baltic Kuurort Grupp), aga süntaks on hiina. Ärika meelelaadiga (“mis aust ja sündsusest te räägite, peaasi, et saaks ruttu palju pappi”) ärimehed on nimelt hakanud arvama, et seadusega nõutav ärinimetuste heakombelisuse nõue (Äriseadustiku § 12, lg 2) ei hõlma häid keelekombeid (s.t grammatilisust). Meie postkastidesse kukub iga kuu kümneid tuhandeid arveid, mille vasakus nurgas ilutseb absurdne Elion Ettevõtted Aktsiaselts. Üks nende suhtlusisikuid olevat kunagi ajanud nimetusjaburuse sünni äriregistri kaela: oleks sealt registreerimisel öeldud, et “ei lähe mitte”, küll siis oleksime teinud asja korda. Saladuseks jääb küll, miks ärikad arvavad, et keelesolkimine kasvatab rahavooge. Ja miks ka äriregister arvab, et keeleliselt värdjalik ärinimetus ei ole vastuolus heade kommetega?
Kas sellised asjad kahjustavad eesti keelt või eestlust? Väidan kindlalt, et kahjustavad küll. Nuhtluse salalik mõju seisneb eesti keele grammatika laostamises niisamuti, nagu vähk laostab organismi siiretega. Järjest sagenevalt kuuleb hiina grammatikaga lauseid avalike esinejate suust. Näitekuhi on suur. Osundan vaid äsja Vikerraadios kuulutatud spordiuudist: “Tartu Pere Leib meeskond võitis … 3:0”.
Näib olevat viimane aeg “laitmatus eesti keeles virisemiselt” (väärikate vabade meestegi avaldatav rahulolematus kirjeldatud olukorraga võib viienda võimu kitsas väravas katkendlikeks piiksudeks pitsitatuna tunduda mitte avaliku arvamusena, vaid tüütu virinana) üle minna võimukamale avaliku huvi kaitsmisele selles asjas. See, et keelestrateegia seni täitmata ärinimendusepunkti täitmine saaks värskete seadusandjate ja valitsejate kui mitte südame-, siis vähemalt peaasjaks, peaks jääma avalikkuse pideva tähelepanu alla. Et asja kordategemine tunduks mugavam kui tegematajätmine.