ERSO kontsert „Fagotivirtuoos Martin Kuuskmann ja Neeme Järvi” oli siis teine ERSO -le oma uue peadirigendi juhatusel. Sissejuhatava teosena kanti ette Rimski-Korsakovi viieosaline süit ooperist-balletist „Mlada”. See süit on kindlasti uudis meie kontserdilaval, kus seni on Rimski-Korsakovilt kõlanud kas „Šeherezade” või „Hispaania kapritšo”. Teos on pretensioonitu, kuid heakõlaline nagu kogu autori looming ning viimane osa „Vürstide rongkäik” tuletas millegipärast nii temaatiliselt kui ka orkestratsioonilt väga meelde Eugen Kapi tsüklit „Tallinna pildid”, eriti selle X osa „Laulupidu”. Pole seal imestada midagi, sest Eugeni isa Artur õppis ju Rimski-Korsakovi juures. Selles, et Rimski-Korsakov on ja jääb orkestratsiooni meistriks, võis publik veenduda ka seekordsel kuulamisel.         

Kontserdi esimese poole põhiteos oli tänavuse juubilari Eino Tambergi Fagotikontsert op. 108 (2000), mille esiettekande 2002. aastal tegi sama solist. Fagotist Martin Kuuskmann on maailmas ikka päris erandlik nähtus, kes on oma instrumendist teinud soolopilli ja seda rohkete talle pühendatud heliteoste toel. Sisuliselt freelance-muusikuna on ta üles astunud maailma olulisemates saalides ja festivalidel ning oluliste sümfooniaorkestrite ees ning aeg-ajalt ka sees. Vähemalt seitse heliloojat on talle kirjutanud  Kontserdi ja ühega neist (David Chesky) on ta jõudnud ka Grammy nominendiks. Ei ole midagi muud lisada, kui et meie mees fagotiga teeb maailmas ajalugu. Tambergi Fagotikontsert kompab instrumendi võimaluste piire maksimaalselt kõigis pilli aspektides, seega ulatuse, laulvuse (!), dünaamika, rütmika ja kõige muu osas, ning jätab interpreedile laia tegutsemisvõimaluse neid piire veelgi avardada. Ettekanne oli igati võidukas ja meisterlik nii solisti, dirigendi kui orkestri poolt ja lisapala tuligi juba selle esituse järel: Kuuskmann esitas koos orkestriga Ástor Piazzolla pala „Oblivion”. Igatahes on eesti mees nimega Kuuskmann oluliselt  laiendanud fagoti kui instrumendi kunstilist väärtust ja lisanud ka XXI sajandi fagotirepertuaari olulisi teoseid.     

Kontserdi teine osa oli Šostakovitši Viienda päralt ja siit tuli elamus, mis jääb kauaks mällu. Muusika ja tema esitus on valdkonnad, kus alati valitseb arvamuste paljusus, kuid on ka hinnangute objektiivsust kinnitavaid tegureid. Mida laiem on teose  leviala, seda raskem on teostada esitust, mis väärib epiteeti „erakordne”. Erakordne on teose esitus siis, kui unustad esitatava teose ja selle eelnevad esitused, sest sind valdavad täna sealt kiirgavad emotsioonid. Šostakovitši Viies ERSO seekordses esituses oli erakordne, esmatõestuseks saali reaktsioon, mis oli tormiline, kuigi pärast pikka vaikust teose lõppedes. Lisaks tuleb mainida superesitusi orkestri solistidelt nagu Aleksander Hännikäinen (oboe), Toomas Vavilov (klarnet), Peeter Sarapuu (fagott), Arvo Leibur (viiul), aga veel selline instrument nagu käyrätorvi ja selle mängija Kalervo Kulmala on erilist tänu väärt. Või ka kogu I viiuli  rühm, kes peab kosmilistes kõrgustes helisema piano’s ja kus ei tohi ühtegi karvast nooti esineda – ega ei esinenudki. Neid karisid ei saa alati salvestuselgi paika ka parimate orkestritega, aga ERSO – palun väga. Kui keegi ütleb, et teose alguse Moderato oli harilikust kiirem, siis autori metronoom on seal kaheksandik=76, me lihtsalt oleme harjunud seda kuulma liiga tähendusrikka adagio’na. Kogu teose esituse kõrgpunkt ja kulminatsioon oli aga III osa Largo ja see on tõeline mälestusmärk inimesele, kes elas üle ja läbi 1937. aasta Nõukogude Liidus. Publik on juba mõistnud, et Neeme Järvi on vastutulelik lisapaladega ja seda ei jäetud  kasutamata. 

Jään selle juurde, et tänane ERSO on kõrge tasemega sümfooniaorkester, kelle suhe peadirigendiga on täiesti eriline, vaatamata kõigele, ja me ootame siit väga palju juba lähitulevikus. Nädalavahetusel toimus Tallinnas veel üht-teist, millest ei saa mööda vaadata ja mida tasus kuulata. Pühapäeval oli koguperekontsert „Maagiline Mozart”, laval Pärnu Linnaorkester, keda juhatas peadirigent Jüri Alperten. Kontserti juhtis nii kontsertmeistri, solisti kui Mozarti rollis Maano Männi. Lisaks temale olid  veel solisti rollis Leonora Palu (flööt) ja Jüri Alperten (klaver). Kontsert oli mitmeti tähelepanuväärne. Esiteks ja kõigepealt oli Estonia kontserdisaal täis noori peresid koos kõigi oma lastega, vaatamata nende vanusele. Asjaolu, mis reeglina ei tõota midagi head. Teiseks olen mina küll allergiline kavadele, ka lastele mõelduna, kus esitatakse teoste osi. Kolmandaks ja viimaseks olen nüüd küll pööratud Pärnu LO või äkki hoopis Maano Männi usku ja aktsepteerin toimunut. Männil on maagiline võime ennast kuulama panna ka sõnaliselt ja saalikohin, mis võrreldav Niagara kosega, vaikis hetkel, kui ta tuli lavale Mozartiks kostümeerituna. 

Männi tekstid ei olnud pikad, vaid hästi lastepärased ja kohati vallatudki. Igatahes püsis saabunud vaikus kuni kontserdi lõpuni ja katkes mõnusaks aplausiks just selleks ettenähtud kohtades. Orkester esitas ilma dirigendita „Väikese öömuusika” ning siis dirigendi ja solistiga G-duur Viiulikontserdi I osa koos kadentsiga. Männi seletas, mis asi see kadents on, ja nimetas, et seekord on see tema omalooming, paludes mõistatada, milliseid vihjeid ja millistele teostele seal leidub. Muidugi ei arvanud lapsed neid ära ja ka mina mitte kõiki, nt „Lacrimosa’t” Reekviemist, kuid solist oli heatahtlikult nõus neid tuvastama. Järgnesid C-duur Klaverikontserdi  II osa Andante Jüri Alperteni ja orkestri esituses ning G-duur Flöödikontserdi finaal Rondo Leonora Palu esituses. Perekontserdi lõpetuseks esitati g-moll Sümfoonia sädelev finaal.       

Pärnu Filharmoonia on Eesti ainuke kontserte korraldav organisatsioon, kes järjekindlalt ja vaimustava eduga pöörab tähelepanu lastele ja noortele – tuletagem meelde juba aastaid peetud ning laiemat tähelepanu äratanud festivali „Muusikamoos”.  Nüüd on seda märganud Eesti Kontsert ja koostöös on valminud suurepärane, pingevaba, aga tõsielamuslik kontsert „Maagiline Mozart”. Maano Männi näol on leitud meisterlik kontserdijuht, kes valdab lisaks väga heale viiulimängule ka laste auditooriumi. Hea partner talle on EK produtsent Tuuli Metsoja, kes võttis korraldusriski ja seda Eesti esindussaalides Tallinnas ja Pärnus. Kõige tipuks – lapsed ju ei talu haltuurat ja karistavad selle eest eksimatult. Lapsesuu ei peta ja kui see vaikib, siis toimub midagi erakordselt huvitavat rohkem kui tunni jooksul ilma vaheajata.