12 000 X 5 = 60 000. 100% sündinuist ei saa omada kõrgharidust. Kui mingil arenguetapil ongi nii, et kõrgkooli astub rohkem inimesi, kui samal aastal lõpetas gümnaasiumi, siis ei saa selline olukord ilma massilise sisserändeta kuigi kaua kesta.
Nii nagu ülikoolimaastik, nii vajab korrastamist ja arenguvisiooni ka selle vältimatu tugistruktuur, Eesti raamatukogunduse maastik. Toon allpool mõned üldised mõtted ja esitan teatava vaatenurga ülikoolidega vahetult seotud teadusraamatukogude arendamiseks. Riigi ja avalik-õiguslike ülikoolide koostöös luuakse Eesti teadusraamatukogu.(vt ka Jaak Aaviksoo, ?Kas Eesti vajab Ülikooli?, Päevaleht 13. IX 2004). Põhiprintsiibid peaksid olema järgmised:
1. Riik rahastab teadusteaviku ostmist ja edaspidi ka teadusraamatukogude kui teaduse infrastruktuuri olulise osa ülalpidamist Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu.
2. Teadusteaviku, nii elektroonilise kui paberkandjal oleva, soetuseks planeeritakse kokku summa, mis vastab ligikaudu ühe korraliku ülikooli vastavale kulutusele maailmas, s.o ca 6 ? 8 miljonit USA dollarit ehk 80 ? 100 miljonit krooni aastas (arvestatud praegustes hindades).
3. Seda raha saavad vaid avalik-õiguslikele ülikoolidele kuuluvad teadusraamatukogud ja vaid teadusteaviku soetamiseks. Õpikud ostab iga ülikool oma vahenditest ise.
4. Eesti teadusraamatukogu ei peaks olema killustatud. Aitaks ju ühest teadusraamatukogust Tartusse ja ühest Tallinnasse, tegelikkus tingib ilmselt kahte mõlemasse ülikoolilinna. Sellel on teatav, muu hulgas ka ruumilis-logistiline põhjendus. Tartus on selleks paiknemine nii kesklinnas ülikooli juures kui Tähtvere väljal põllumajandusülikooli juures. Tallinnas siis vastavalt kesklinna ülikoolide muusikaakadeemia, kunstiakadeemia, EBSi, Audentese-Concordia ja pedagoogikaülikooli vahel Rävala puiesteel ja Mustamäel tehnikaülikooli juures.
5. Eesti teadusraamatukogu komponentraamatukogude valikul lähtutakse eeskätt olemasolevast, aastakümnete või sajandite jooksul kogutu järjepidevusest, vastava töökultuuri ja hoonete olemasolust. Siin kerkivad esile kaks suurt: auväärse ajaloo ja 3,5miljonilise koguga Tartu Ülikooli Raamatukogu (pindala ca 30 000 ruutmeetrit) ja 2,7miljoniline Tallinna Pedagoogikaülikooli Akadeemiline Raamatukogu (ca 10 000 ruutmeetrit). Nimetatud raamatukogude sihipärase arendamisega on neist kujunenud hinnaliste kogudega, sh ka Euroopa kultuurikontekstis arvestatavad teadus- ja arhiivraamatukogud. Põlvkondade vältel loodud rahvuslik rikkus peab olema kättesaadav ka tulevastele põlvedele.
6. Teadusraamatukogudele mõeldud raha jaotus Eesti teadusraamatukogu komponentraamatukogude vahel lähtuks eeskätt ühisest komplekteerimiskavast: nii jagataks teadusinfo kogumise ja säilitamise vastutust ja välditaks tarbetut ja ressurssi raiskavat dubleerimist.
7. Komplekteerimiskava koostamisel arvestatakse Eesti kogu teaduse, mitte vaid ülikoolide juures tehtava teaduse vajadusi põhimõttel, et kõik teadusraamatukogud on kasutamiseks kõigile. Nii kujuneb oluliseks komplekteerimisprintsiibiks järjepidevus ja kogude terviklikkus.
On lootustandev, et eespool toodud kolme esimese punkti osas ongi põhilises juba kokku lepitud ja vastav riiklik regulatsioon olemas. Riigieelarves figureeriv ja teadusteaviku ostmiseks planeeritav raha on küll soovitavast poole väiksem ja infrastruktuuri toetav raha puudub hoopiski.
Eesti ülikoolimaastiku korrastamisel on muu keeruka hulgas vaja leida vastandlike suundumuste tasakaal. Tuleb ju samal ajal konkureerida ? seal, kus tudengeid on piisavalt ja õpetamine ei ole väga kallis, jagada omavahel maad ? seal, kus tudengeid on alla kriitilise massi või õpetamine on väga kallis, ja teha koostööd seal, kus hea tulemuse saaks vaid jõudusid ühendades ? näiteks doktoriõppes ja ühise Eesti teadusraamatukogu üleseehitamisel. Ülikoolidevaheline arutu konkurents peab asenduma kokkulepete ja koostööga. Eesti teadusraamatukogu ühine arendamine oleks üks konkreetne sammuke selles suunas.