Positiivset on üsna palju: nt rakendatakse riiklikke programme; on korraldatud piirkondlike erikujude  õpetamist üldhariduskoolides (eelkõige Kagu-Eestis), kõrgkoolides ja suvekursustel; on välja antud lugemikke ja toetatud lõunaeesti piirkondlikes erikujudes ilmuvaid ajakirjandusväljaandeid, vastavateemalisi kultuuriajakirjade erinumbreid, raadio- ja telesaateid jne. EKASe seire on esile toonud ka mitu probleemi. Nimetan neist ühte: eesti keele piirkondlike erikujude kasutamist kohalikus asjaajamises ei ole õigusaktides sätestatud.  Mitme aasta jooksul on aeg-ajalt peetud vaidlusi „piirkonnakeele” seadustamiseks, 2004. aastal moodustati selleks kultuuriministeeriumi juurde töörühmgi. Miks ei ole sobinud termin „piirkondlik erikuju”? Üks põhjus on asjaolus, et „murdel” ja selle eufemistlikul sünonüümil „erikuju” on negatiivne tähendus. „Piirkonnakeelena” tunnustamine lisaks keelekujule mainet, mis on keelekuju säilimise seisukohast väga oluline tegur. 

Piirkonna- ehk regionaalkeel (ingl k regional language) on laiemalt tuntud regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta järgi. Harta ei esita keele definitsioone, õiguslikult on regionaalning vähemuskeel sünonüümid. Samas on mõned hartat tunnustanud riigid (nt Saksamaa) need mõisted täpsemalt piiritlenud: vähemuskeeli kõnelevad vähemusrahvuse esindajad, piirkonnakeele kõnelejad vähemusrahvast ei moodusta (s.t piirkonnakeel tähistab keelelist  mitmik-identiteeti: alamsakslased ei ole omaette rahvus, vaid sakslased, kes kõnelevad vähemalt kahte keelt: saksat ja alamsaksat). Teisipäeval, 22.09 peeti Eesti keelenõukogu koosolek, kus arutati keeleseaduse mustandiga seotud küsimusi. EKN pooldas praegu kasutusel termini „eesti keele piirkondlikud erikujud” asendamist terminiga „eesti piirkonnakeel”. Leiti, et „piirkonnakeel” tuleb seaduses defineerida: tegemist on eesti keele ajaloolisel  murdel põhineva keelekujuga. Termini „piirkonnakeel” seadustamiseks tuleb kokkuleppele jõuda mitmes küsimuses, nt piirkonnakeele õigused. Üks võimalus on esitada seaduses piirkonnakeele õiguste loend; teine lahendus on jääda üldsõnaliseks (nagu praegune keeleseadus eesti viipekeele puhul: „Riik soodustab eesti keele, eesti viipekeele ja viibeldud eesti keele kasutamist ning arengut”).

Arutada tuleb sedagi, millised võimalikud rahalised  kulutused asjaga kaasneksid. Sihtrühma esindajad on väitnud, et riigile täiendavat rahalist koormust ei lange.