Kuidas on Lätis lugu raamatute tõlkekvaliteediga? Eestis nurisetakse ja leitakse, et selle peab tagama (keele)toimetaja. Mida teie sellest arvate?

Peavastutus langeb alati tõlkijale, hea toimetaja on aga tõlkija parim sõber ja häbist päästja. Toimetajatelt kuuldu põhjal jagunevad  tõlkekäsikirjad kolmeks: suur osa on selliseid, mis tuleb toimetajal ümber kirjutada, suur osa selliseid, kus kõik oleks nagu formaalselt korras, ent tõlge on siiski puine ja originaalikauge, ning siis on kolmas – väikseim osa, kus toimetaja saab ainult oma tööd teha. Vahel küll satub tõlge vale toimetaja kätte; konkreetne näide on üks minu tõlgitud noorteraamat, mille elava kõnekeelsuse oli toimetaja silunud liiga neutraalseks  kirjakeeleks.     

Nimetage palun ka mõnd toimetajat, kelle abikäsi on mängus olnud auhinna pälvinud tekstide viimistlemisel. Kas mõni on ka teid häbist päästnud ja millega ehk mis sorti abi  on teil vaja läinud?

Hea toimetaja on väga oluline just esimeste tõlgete puhul, sest tõlkimiseks vajalikke teadmisi ei õpetata ei koolis ega kõrgkoolis. Juba mainitud Silvija Brice oli minu mõlema Krossi tõlke toimetaja ning tema soovitused ja tähelepanekud olid üliväärtuslikud ja õpetlikud. Sass Henno „Mina olin siin” toimetaja Jānis Kalve oli heaks abiliseks sellele raamatule sobilike slängi- ja sõimusõnade  sõelumisel. Eriti palju häbijuhtumeid pole mul õnneks olnud.     

Kas eesti keelest tõlkides on ette tulnud ka  midagi niisugust, millele on läti keeles eriti raske vastet leida?

Iga konkreetne tekst tuleb oma üllatustega. Leksika tasandil on vahel mõningaid tülikamaid sõnu. Süntaksist rääkides on aga minu kogemus selline, et eesti keele süntaks on läti keelde ümberpanemiseks mugavam kui näiteks soome oma.