Märtsi lõpus andis kirjastus Ilmamaa välja Hando Runneli luulekogu „Saunaõhtu ehk Laupäeva laulud“. Seni on rohkem tähelepanu saanud Juhan Liivi luuleauhinna pälvinud luuletus „Küünlapäeval“, mille oskuslik analüüs ilmus Joosep Susi sulest.1 Nüüdseks on värsket luulekogu saadud lugeda juba mitmel saunaõhtul. Arvustus võib mõjuda mõnevõrra pikaldaselt ja pikatoimeliselt nagu saunaskäik isegi – ilmub see ju neli kuud hiljem. Ent samast kogust on leitavad lohutust pakkuvad luuleread „Et mõista uut, pead ise uueks saama“ (lk 29).
Runnel varustab sageli oma luulekogud sisuka eessõna või illustratsioonidega, mis lugejale luule mõistmiseks niidiotsad kätte annavad. Varem ilmunuist väärib märkimist kogumiku „Kui nagu nagu, kui nagu kui ehk Kui kui nagu, kui kui kui“ (2012) eessõna, milles lisaks kogumiku ülesehituse selgitamisele pakutakse ka keeleteaduslikku mõtisklust sidendi „kui“ võimalike tähenduste üle. „Saunaõhtust“ autori ees- või järelsõna ei leia, küll aga 11 mustvalget illustratsiooni, mis on sümbioosis kas kogumiku mõne osa või kindla luuletusega. On paratamatu, et illustreeritud luuletused pälvivad kogumikus pisut enam tähelepanu ja pakuvad interpretatsiooniks rohkelt võimalusi. Luuletuse „Kui ma oleksin“ (lk 63) juures asetsev joonistus võib sümboliseerida nii kilpkonna (keset saab vaadelda kilbina ning viit jätket jalgade ja peana) kui ka pahameelelaineist tormist merd, millest tõusevad kaks jõuetut kätt.
Kogumiku kontekstualiseerimisel on abiks autori sisukas intervjuu Jane Saluorule: selgub, et vaid ligemale viiendik kogumiku luuletustest on varasemalt eri väljaannetes ilmunud.2 Seega moodustab lõviosa kogumikust seni ilmumata looming. Muu hulgas avab usutlus raamatu kolmeosalise ülesehituse tagamaad: esimene osa loob saunameeleolu, olles laululine, poollüüriline ja lapsemeelne, teine koondab saunapajatusi õhtu sellest osast, kui on puhtaks pestud, räägitakse kõiksugu lugusid ja episoodikesi elust, kolmandas osas kujutatakse saunast lahkumist.
Kui rääkida sauna motiivist – missugune on saun või saunaõhtu –, siis on see samavõrd individuaalne nähe kui lugeja lüüriline mina, mis toetub eelnevale kogemustikule ja elutunnetusele. Tiigikaldal asetuv suitsusaun võib olla omamoodi idüll, ent ka pealinna kortermajja ehitatud leiliruum kannab sauna nime, liiatigi võib Tartu südalinnast leida terve saunamaailma. Missugusest saunast räägib Runnel, saame aimu autori koostatud mõistelisest sõnastikust „Väravahingede kriiksumist kuulnud“, mis toetab lugejat temaatiliste ülevaadete loomisel.3
Runnel on sõnastikus kirjeldanud sauna kui pisikest tahmunud seinte ja aknasilmaga ruumi, kus kunagi küll lapsi sünnitati, ent enam seda seal ei juhtu. Hoopiski sobisid niisugused saunaruumid neil päevil fotode ilmutamiseks. Põhjaliku kirjelduse pälvib ka saunas käimise järjekord – mehed, naised lastega, naised üksi ja viimaks külamehed. Sellega on „Saunaõhtu“ raamistatud, kuid ometi ei ole ka. Sauna põrgukuumuses kohtuvad hing ja ilmamaa. Räägitakse endast seda, mida mujal nagu ei täi, ei julge või ei passi. Mõlgutatakse mõtteid, milleks mujal pole aega. Vaadatakse väikesest aknast välja ja enese sisse. Sellesarnast ruumitunnetust pakub Mati Undi „Saunakuuldemäng“, kus abielupaar on all orus saunas ja maailm on seal, kuhu saunatule valgus ei ulatu – teisel pool õhukest klaasi.
Nõnda nagu saunajutud, on ka Runneli „Saunaõhtu“ pale temaatiliselt mitmekülgne: raamatust leiab loodusluulet, arutlusi perekonna muutumisest, tähelepanekuid poliitika kohta, ühiskonnakriitikat, sekka ka nalja ja õpetussõnu.
Runneli mahuka loomingu vormiline mitmekülgsus ulatub korrapäraselt rütmistatud luulest vabavärsi ja proosaluuleni, poeetiliselt lisab autor mitmekesisust nii onomatopöa, sõnamängu kui ka kujundirikkuse abil. Runnel ei ehita modernset sauna, vaid jääb traditsioonilise palkhoone juurde, kus värsid on valdavalt ühendatud lõppriimiliselt kalasabatappides. Palkides kõlisevad kordused, mis võivad haarata foneeme, sõnu või terveid värsse. Ka kogumiku pealkiri ei ole midagi juhuslikku – alliteratsiooniilming on pealkirja teises pooles „Saunaõhtu ehk laupäeva laulud“, ent assonants esineb pealkirjaüleselt „Saunaõhtu ehk Laupäeva laulud“. Foneemikordusel põhinevaid kogumike pealkirju on Runnel loonud ka varem, näiteks „Mõru ning mööduja“ (1976), „Mõtelda on mõnus“ (1982), „Punaste õhtute purpur“ (1982), „Kiikajon ja kaalepuu“ (1991), „Viru veri ei värise“ (2006).
Kordusel võib olla kindel autori seatud eesmärk ja funktsioon, ent ka tahtmatu kordus avaldab mõju teksti rõhuasetusele ja tähendusele. Alliteratsiooni abil saab autor esile tõsta olulisemaid sõnu ning lisada neile kaalu. Samuti võib alliteratsiooni kasutada nii sõnamänguks, meloodilisuse saavutamiseks kui ka sõna kõla rõhutamiseks. Sõna- ning värsikordused ei tähenda mõiste või mõtte topeldamist, vaid sisu uuenemist ja tihenemist. Parallelismi kui ligilähedaste mõtete korduse fenomeni on kirjeldanud ka Juri Lotman.4 Tema hinnangul pole kordus kunagi identne. Korratava sisu tähenduse muutumist esindab Runneli „Saunaõhtus“ 12värsiline luuletus „Unenägu“ (lk 25), milles esineb seitse korda värss „mis siis“. Esimesel kuuel korral võib sõnapaar väljendada kerget käega löömist, mille saab kokku võtta järgnevalt: „Noh, mis siis, kui sind poleks olnud. Oleks olnud keegi teine! Kui mind poleks olnud, olnuks keegi teine.“
Ent viimasel korral on tegu retoorilise küsimusega: „Aga kui armastus oleks olnud. Mis siis oleks võinud olla?“
Intertekstuaalse luuletuse „Must lagi“ (lk 134) esimene värss „Must lagi on meie toal“ pärineb Juhan Liivi luuletusest. Rahvuse agooniat sümboliseeriv must lagi Runneli luuletuses ei kao. Liivi mõjujõulise luuletuse kontsentraat esimeses värsis loob raske meeleolu, mis helgub igas järgnevas värsis. Runnel peseb põranda, valab klaasidesse tee, räägib naiselikest naistest. Kuid luuletust raamistav esivärsi kordumine elavdab kummelilõhnalises meeleolus Liivi prussakad, ämblikuvõrgud ja nõe. Võime juua teed sillerdavast kristallklaasist ja pesta põranda, aga laeni me ei küüni. Olnut ei muuda. Kas saab ära hoida järgmise tahmakihi?
Ühiskonna valupunktidele osutatakse ka luuletuses „Lapsepõlves 1949“ (lk 41), mis mõistagi puudutab märtsiküüditamist. Luuletus „Õitseng“ (lk 42) on kriitiline pudeneva majandusedu ja küsitavate seadusemuudatuste suhtes. Et aga „Saunaõhtus“ meeleolud vahelduvad, ei lase Runnel lugejal ühiskonna pärast pikalt pead valutada, ta lubab ka lõbutseda ja naerda. Näiteks tuletab luuletus „Kombeõpetus“ (lk 16) meelde, kuis peaks oivalise edu korral naeratama.
Vahelduvad ka pikemad ja lühemad luuletused. Esmapilgul näib, et neljarealised luuletused pakuvad vaid laululis-mängulist elamust, ent süvenedes leiab neist allegooriat ja elutarkust. Näiteks nenditakse luuletuse „Vihad“ (lk 10) neljas lihtsas värsis, et vihad tuleb teha valmis suvel, sest vaid nii saab neist talvel mõnu tunda. Õigel ajal pingutamise kohta meenuvad Runneli varasemast loomingust read „Kes kuldseid õunu tahab, peab vasega väetama“.
Mänguline luuletus „Leerilapsed“ (lk 11) kõneleb tüdrukute meheleminekust senistele semudelle, parajaile põrsaile. Tüdrukud lähevad mehele kergel sammul tipa-tapa, nagu Irma Truupõllu luuletuses kõndima õpitakse. Paratamatult assotsieerub „Leerilastega“ Runneli allegooriline lasteluuletus „Põrsapõli“, mis saunakogumikkugi passiks, olgu intertekstuaalsus autoril taotluslik või mitte. Kas väimehehakatised saavad saunas puhtaks või jäävad põrsaks, on lugejale saladus.
Kogumiku pikemad luuletused piirduvad kolme-nelja stroofiga. Pikim, kaheksastroofiline luuletus „Viimast võtmas“ on ühtlasi kogumiku viimane. Runnel arendab omal moel edasi Fred Jüssi ideed viljakast mittemidagitegemisest ehk molutamisest. Viimne saunaline jääb saunalaval peramist sooja võttes suikuma. Unenäos poevad ahju alt välja sortsisarnased tegelased, kes magajale kõiksugu ihupiinu valmistavad. Lõpeb aga kõik hästi – ärkamisega.
„Saunaõhtu ehk Laupäeva laulud“ on nutikalt raamistatud traditsioone püüdev luulekogu. Hando Runnel vaimustab ka sel korral sõna lihtsuse ja sügavuse ning vormilise keerukuse ja haaravuse koosmõjuga. Ükski kordus pole kaalutu, ükski sõna pole juhulik. Luulekokku mahuvad suurmeistrile kohaselt enesekaemused, ilmavaatlused ja maailma analüüs. On poeedi „sunnitöö“ väljendada väljendamatut, jäljendada jäljendamatut (lk 35).
1 Joosep Susi, Suitsu nurk XXI. Hando Runneli „Küünlapäeval“. – Sirp 12. V 2023.
2 Jane Saluorg, Hando Runnel: kogu maailma asjad on natukene untsus. – ERR 16. IV 2023. https://www.err.ee/1608947773/hando-runnel-kogu-maailma-asjad-on-natukene-untsus
3 Hando Runnel, Väravahingede kriiksumist kuulnud ehk Mõisteline sõnastik autori elu- ja loominguloo juurde. Ilmamaa, 2008.
4 Juri Lotman, Kunstilise teksti struktuur. Tlk Pärt Lias. Tänapäev, 2006.