Grupiteraapias käib asi niimoodi, et pead seisma ausaimalt alasti ruumitäie võõraste ees ja oma haigusest rääkima. Kõva selge häälega. Rääkima nii sügavalt, puhtalt, et sul endal pärast kergem oleks, panema nad mõistma igat oma konarust ja agooniat. Teraapias käiakse end ravimas, tegelikult on ju jutustajal täiesti ükskõik, et kes siis täpsemalt need kuulajad on. Solgi tahaks lihtsalt ära valada.
Hea raamat peab minu jaoks sarnane välja nägema. Hea kirjanik ei tohi, ei saagi olla üdini rahulik, terve, igav, päästetu, nagu ei tohi ta ka häbi tunda oma mustade mõtete ees, tõeliselt terava raamatuga paneb ta terve keeleruumi oma haigusele kaasa elama. Nojah, kogu keeleruumist saaks rääkida juhul, kui kõik need kaunid eesti keelt kõnelevad inimlapsed tõesti raamatuid loeksid. Aga mõned ikkagi loevad ja need, kellele satub kätte “Kuu külm kuma”, saavad haugata päris mahlase ampsu ühelt võõralt haigelt tüdrukult, ühelt paljudest haigetest.
Eia Uusi raamat tundubki selles mõttes ülimalt egoistlik üllitis, tekib tunne, et kirjanikul on suhteliselt ükskõik, kellele ta pajatab, peaasi on oma lugu ära rääkida. Nagu ei tahakski ta kedagi lugema. Hea meelega küsiks, et kas siis hakkas tõesti kergem, kui teraapias käimise asemel sai sõrmeotste õrna nahka klaviatuuri vastu kulutada ja Sylvia Plathi päevikukatketega hakitult oma haigus kaante vahele köita.
Uus on põrgunoor autor, kirjutamise ajal pidi ta olema seitsmeteistkümne ringis ja väikestel tüdrukutel on vanade meeste maailmas ennast väga raske ausal teel maksma panna. Pisemgi valu väljanäitamine materdatakse tavaliselt esimese asjana puberteediks ning sul palutakse viisakalt suureks kasvada. Ja eks kirjaneitsi kasutagi palju tütarlastele tähtsaid teemasid, korduvad keskkooli probleemid, tüdrukutevahelised suhted, põskede laiguliseks nutmine ja esimese intiimsuhte kaootilisus. Ka stiilist kumab esimese täismahus proosateose kobav töö käigus õppimine läbi, aga seda väga hõredalt ja tegelikult nõrgemad katked tervikut ei sega. Läbi küsitavate mõttekäikude on Uusi rikkumatus ja süütus ülimalt ergastavad ja artereid avavad. Ta teeb teistmoodi, tal on uus suund, ta hingestab pisiasjad neurootilisteks jumalateks ja näeb kindlasti kõrvalseisjatest rohkem (kuid ka palju pimedamas ruumis). Ning tegelikult on ju ainuõige, et noor neiu räägib noorte neidude maailmast, raamatukirjutamise reegel number üks ütleb, et kirjuta sellest, mida sa tead. “Kuu külma kuma” latt on jõudsalt kõrgemal pubekalt pubekale kirjutatust, see teos on kõigile.
Mis veel? Tore on hästi kirglik sõnakasutus, kummitama jäid korduvad vapustused, kohutused, surmahirmud, šokeeritus, hüsteeriad jne. Põhjamaalasele esimesel pilgul võõrkehadena tunduvad liigtugevad emotsioonid, aga seda võiks põhjendada näiteks sellega, et Tais (kus said täiskasvanuks nii kirjanik kui peategelane) on väga kuum, eks sealt siis ka kuumad tunded. Kuuke pärast raamatu lõpetamist märkasin, et olen õppinud enda peale vihastama, avastades, et mina oma pisikesest elust nii lihtsalt šokki ei saa. Ma tavaliselt näiteks ei kohutu, väga ebausutav on mõttes ka “vapustav!” karjuda, kui avastan, et olen mobiiltelefoni koju või kaardi pangaautomaati unustanud. Minulikum oleks lihtsalt koledasti ja hääletult ropendama kukkuda või huultelt tülgastusest tulvil “õhhh” lipsata lasta. Aga Eia Uus mängib selle välja, ta näitab, et maailm saab ka mitte midagi tehes amordid sodiks raputada, et elu võib lõputuid grimasse tehes imeda kui vägivaldselt haput pulgakommi. Nii jäädki ennast treenima, sest kui tema suudab, tahan ka mina saada orgasmilaadset seisundit mitu korda igas päevas. Ja ma ei ole nõus selleks pidevalt erinevaid ekstreemspordialasid harrastama, peab ka lihtsamalt saama, raamatukangelanna Mione sai. Sai iseendast, iseendaga.
Kuidas muutis mind “Kuu külm kuma”? Teosest mitmeid ja mitmeid kordi rääkides olen üritanud seda, mis ma sain, sõnadesse panna, et ka teised loeksid ja hämmelduksid. Aga väga raske on nii öelda, sest see raamat poeb päris sügavale naha alla ja jääb sinna sügelema. Ei saa öelda, et lugu ajas mu hulluks ja jällegi ei paindu ma kasutama sõna “vapustas”, aga midagi suurt ja sügavat siin on. Tüdruku meeleheide hõõrub ennast kõigist kaitsekilpidest läbi ja varsti hakkad arvama, et see on sulle omane, sinu meeleheide. Umbes samamoodi võiks vahest mõjuda tihe kooselu sügavalt depressiivse ja suitsiidse ja skisofreense inimesega. Kui alguses mitte, siis lõpuks hakkad sa tema jutust ikkagi aru saama ja leiad ka endas hullumeelsuse sümptomeid. Eia Uusi romaan aga pole ainult see, musta masenduse all, peal ja vahel on midagi väga elavat ja lootusrikkust tuksuvat. Väga mõnus tunne, kui teos loetud saab ja vaimne tervis veel alles on. Olgu, alles küll, aga palju hõredam.
Lõpuks tahaksin ikkagi tagasi tulla teraapilise osa juurde. Ma olen üpris kindel, et kui poolgi sellest loost tõsi on, kasutas Uus raamatukirjutamist sihiliku ravimeetodina. Minul hakkab näiteks alati parem, kui ennast uuesti ja uuesti öelda saan. Ja läbi kirjanduse seda teha on peaaegu sama efektiivne kui korra nädalas professionaalsest tugirühmast läbi käia. Lugemine pani korduvalt mõtlema, et ehk on see tekst täiesti kogemata trükki sattunud, oleksin nagu salaja midagi väga isiklikku kätte saanud. Pisikesed süümepiinad käivad kimbutamas, sest nüüd olen ka mina kogu seda maguskõrvetavat haigust maitsnud. Kui asja originaaleesmärk oli tõesti poeriiulite ja publiku õrnade silmade paitamine, tuleks teha sügav kummardus naturaalsuse ees.
