Minu enda konservatooriumipäevilt (s.o 20 aastat tagasi) meenuvad kuuldused Rumesseni Skrjabini-õhtutest kui millestki väga omapärasest, pühendunust ja ainulaadsest. Tuline Skrjabin ühelt poolt ning eesti heliloojad (eriti Saar, Tubin, Eller, Tobias) teiselt, on see muusika, mis Rumesseni interpreedinatuurile läbi aegade eriti omane olnud. Eks oli Skrjabingi oma hiidpublikuga mägedekontserdi ideega eksalteeritud maailmaparandaja ja maksimalist. Viimased omadused pole võõrad ka Rumessennile. Samas Mart Saare maailm – Hüpassaare soomaastiku jändriku, eatu ning visa soomänni fenomen. Polaarsustest koosneb ka Rumesseni kui pianisti olemus – ning kava, mis talle olemuslikult sobib.
Kumu kui kontserdisaali kasutuselevõtmise alguses poolteise aasta eest esitas Rumessen Chopini kava. Nii omapärast Chopini pole ma veel kuulnud: pagenduses romantiku valulis-virtuoossetest teostest oli saanud karm ja sirgjooneline helimaailm. Märkimisväärne, et Chopini nootide vahele nii palju Rumessenit mahtus!
Kõnealuse tähtpäevakontserdi hiidkava oli aga tervenisti kõik Rumesseni “oma” muusika. Ja kui pianist oma kõnes nimetas, et eesti muusika kõlab meie kontserdisaalides teenimatult harva, siis vähemalt sellist hulka eesti klaveriprelüüde pole küll vist kunagi ühel õhtul esitatud.
Eks interpreedi isiksus paista tema mängust välja – ja Rumesseni kui inimese sihikindlus ning kompromissitus jätab pitseri ka tema interpretatsioonile. Pika kava puhul on sel nii plussid kui miinused. Paljudest väikestest teostest koosnev kava liitub tervikuks ja haarab kaasa, aga värve, pooltoone ning nüansse jääb väheks. Kohati oleks tahtnud kivisel põllul rühkimise vahele selga sirutada ning pilgu rõõmsalt kaugusse saata.
Eesti muusikas on väga vähe nalja ja huumorit. Kuigi viimasel ajal on seda viga noored heliloojad (eriti Tauno Aints ja Timo Steiner) püüdnud parandada. Kui humoorikat lugu mängitakse surmtõsiselt, on aga eriti kahju. Nii et Tubina “Kuke tants” balletist “Kratt” kõlas Arvo Leiburi ja Vardo Rumesseni ettekandes vägagi asjalikult. Lõpu bravuurne kiirendus (tinglikult siis mingi kuke lendutõusmise pilt) oli mängitud sihipärase kindlameelsusega nagu kosmosesüstiku start. Samas võis aga kogu kava vältel ainult imetleda pianisti tehnikat.
Kui Rumesseni sooloprelüüdide kaleidoskoop jagas süvenemishetki ja kargust, siis Mati Turi esitus tõi heledamaid värve ja kaunist piano’t. Kontserdi lõpuloo imehea valik, Oja Klaverkvintett, aga valas emotsioone juurde. Eduard Oja on eesti muusika kohta haruldase meloodiaande ning avatud tundelaadiga helilooja. Nii toimus kvinteti mänguski järkjärguline avanemine, ja terve õhtu meeleolu kandus karmist eesti helikeelest voogavasse romantismi. Äkki kuulis Leiburi viiuli imeilusat tooni.
Ja kui Virve Normet nimetab kavalehel Vardo Rumessenit eesti heliteoste “väljakaevamise” ja väärtustamise eest kullakaevajaks, siis kontsert ise andis tast aimu kui kullakaevajast, kes on ametis Eesti kivisel põllul. Nii tõi ta need kivise põllu kullaterad ka oma kontserdikavas publiku ette. Ning meie asi on neid edasi hoida ja mitte lasta unustusemulda tagasi vajuda.