Kontsert „Amores“ 17. II Kultuurikatla katelde saalis. Solistid Maria Listra (sopran), Tuuri Dede (metsosopran), Mehis Tiits (tenor), Tamar Nugis (bariton), Lenne Heinoja (kitarr), segakoor HUIK!, Pärnu Linnaorkester, dirigent Kaspar Mänd, valguskunstnik Mari-Riin Paavo. Kavas Edward Elgari, Tõnu Kõrvitsa ja Eino Tambergi muusika.
Kui kontserdikavasse juhtub mõni teos, mida saab kuulda umbes korra kümnendis, siis peab minema ja kuulama. Pühapäeval, 17. II kõlas Kultuurikatlas Eino Tambergi oratoorium „Amores“, mida minu mälestuste kohaselt esitati viimati täpselt kümme aastat tagasi, mil segakoor Noorus tähistas sellega oma 50. aastapäeva (muide, segakoor Noorus oli ka teose esiettekandja 1983. aastal). Peale Nooruse olid toona laval veel Teine Noorus ja Cantus ning solistidena Angelika Mikk, Helen Lokuta, Rauno Elp ja Oliver Kuusik. Väga emotsionaalset esitust ohjas ja suunas dirigendipuldis Risto Joost. Nende kahe esituse ühenduslüli on Pärnu Linnaorkester (PLO), kes oli laval kümne aasta eest ja ka nüüd.
PLO valentinipäeva kontserdid (14. II Pärnus ja 17. II Tallinnas) olid ühtlasi esimesed orkestri uue peadirigendi Kaspar Männiga. Kavas olnud kolm teost – Edward Elgari serenaad keelpillidele e-moll op. 20, Tõnu Kõrvitsa noorpõlveteos „Concerto semplice“ kitarrile ja kammerorkestrile ning juba nimetatud Tambergi „Amores“ – sobisid üksteisega nagu valatult, passisid hästi valentinipäeva kontserdile ning „tekitasid isu“ juba enne kontserti.
Orkestri avang Elgari serenaadiga tegi mind aga ettevaatlikuks. Intervjuus Sirbile oli Kaspar Mänd rääkinud oma esteetilistest tõekspidamistest, mille hulka kuulub ka kammerlikum sümfoonia esituskoosseis. Paraku on kammerlikum koosseis ka väga aus. PLO keelpillikoosseis on üsna kammerlik – kolm pulti esimesi viiuleid, kaks pulti teisi viiuleid, vioolasid ja tšellosid ning üks pult kontrabasse – ning kontserdi avaloos oli tunda ebaühtlust nii keelpillirühmade sees kui ka omavahel. See teos on puhas poeetika ning tundub lihtne, kuid esitusvabaduseks peab tehnilistest kitsaskohtadest ja koosmänguraskustest üle olema. Kammitsetud olekut ning vähest liikuvust oli tunda nii orkestri kui ka dirigendi poolt.
Aususe mõttes ei tohiks ma kontserdil teisena kõlanud Tõnu Kõrvitsa teosest „Concerto semplice“ kitarrile ja kammerorkestrile midagi arvata, sest enesele teadmata olin ootamatult sattunud istuma kõlari alla. Erinevalt orkestrist oli kitarr võimendatud ning seetõttu kostis selles teoses minuni (ja publikuni, kui juhtuti istuma samas sektoris) peaasjalikult kitarripartii. Orkester jäi tagaplaanile ning isegi kohtades, kus kitarril oli saatepartii ning orkestril parasjagu meloodiaroll (näiteks teose kolmanda osa alguses), kuulis teatud osa publikust saatepartiid. Ehk oleks pidanud olema võimendamisega peenetundelisem või paigutama kõlarid publikust kaugemale. Kitarrisolist Lenne-Liis Heinoja (keda polnud paraku peetud vajalikuks kavalehel biograafiaga tutvustada) seati võimendusega ebasoodsasse olukorda, sest pisemadki ebatäpsused ja lisahääled olid hästi kuulda.
Õhtu kulges aga tõusvas joones. Kõige eredamalt oli esitatud Tambergi oratoorium „Amores“, mis oli kui kevadine briis kesk talvepakast – särav, ent samal ajal vaoshoitud ja emotsionaalselt hillitsetud. PLOga olid ühinenud vokaalsolistid Maria Listra (sopran), Tuuri Dede (metsosopran), Mehis Tiits (tenor) ja Tamar Nugis (bariton) ning segakoor HUIK!. Solistid moodustasid oma tämbritelt ja esitusmaneerilt nauditava ansambli. Kui Tambergil jagunevad solistid paaridesse sisust lähtuvalt (sopran ja bariton kui noorte hääled ning metsosopran ja tenor kui elukogenumad), siis ka pühapäeval jagunesid solistid minu meelest paaridesse, ent teisel põhjusel. Tundus, et teose olid endast tunnetuslikult paremini läbi lasknud Tuuri Dede ja Mehis Tiits: kuulajana nautisin nende emotsionaalset esitust. Nii Maria Listra kui ka Tamar Nugis näisid hoidvat esitatavaga distantsi ja võtvat kõrvaltvaataja positsiooni. Kui sopranil võib see olla tekstist lähtuvalt isegi õigustatud, siis baritonipartii oleks võimaldanud emotsionaalsemat esitust, kuivõrd baritoni suust kõlab selle teose ehk kõige erootilisem tekst. HUIK! sekundeeris vokaalsolistidele võrdselt ning nende noortekoori tämber sobis teose noorusliku energia ja rõõmuga. Peale hea vokaalse esituse tegi meele rõõmsaks see, et eestikeelsest tekstist oli võimalik aru saada. PLO oli vokaalsele väele võrdne partner. Lisandunud puhkpillidest toon välja Leonora Palu flöödi imeilusad liinid. Interpretatsioone on erinevaid ja kui 2009. aastal sai publik kuulda väga emotsionaalset ettekannet, siis sel korral olid emotsioonid vaoshoitumad, esitus see-eest sama särav!
Kontserdi terviklikkusele aitas kaasa ka kohavalik ja valgustus. Kaasatud oli valgustuskunstnik Mari-Riin Paavo, kes muutis üsnagi kitsa ja publikust pungil ruumi oma värvimängudega suuremaks ja õhukamaks. Kultuurikatel on veidi kapriisne kontserdipaik, sest avatud ruumi tõttu on kuulda ka hääled, mis kontserti ei kuulu (sel korral kõpsuvad kingad ja paukuvad uksed – õnneks mõned üksikud). Varasematel kontsertidel pole ma aga märganud permanentset surinat (ventilatsioon või valgustus?), nii et saalis ei tekkinud kunagi vaikust. Kontserdi kahe esimese teose vaiksema dünaamikaga hetkedel see häiris.
Kaspar Männi peadirigendiamet Pärnu Linnaorkestris on saanud korraliku avaakordi. Teades Männi võimekust panna kokku huvitavaid kavu (meenutagem kas või Uue Tänava Orkestri programme), jääb vaid üle oodata järgmisi kontserte.