Vanasti äratas kaamera uudishimu ja hirmu. Kaamera varastas hinge, sõjasaladuse, „lolli ilme, mis mul ees oli, kui fotograaf klõpsu tegi”. Nüüd on meil veel suurem hirm siseneda õhtul jalakäijate tunnelisse, mille suudmes tervitab meid puruks löödud turvakaamera. Teadmine, et meid jälgitakse või enam ei jälgita, muudab käitumist.
Inimese elukäigu objektiivne dokumenteerimine tundub võimatu. Kui talle märkamatult järgneda ning koguda temast maha jäävaid dokumente ja tunnistusi, on materjalivalik pisteline ja juhusliku iseloomuga. Kui inimesele ette astuda ning teda kaamera ja diktofoniga metoodiliselt töötlema hakata, ei ole ta enam loomulik. Mis tabamatu loom on see loomulik olek?
Igor Ruusi huvitab inimese olemus, nagu sellest räägib Carl Gustav Jung. See ei ole midagi sellist, mis avaldab end iga kord inimese segamatus tegevuses. Selleni jõutakse võib-olla alles elu lõpus, nagu jumalani endas. Kas ateisti olek on loomulikum kui religioossel inimesel, kes usub, et jumala objektiiv teda pidevalt jälgib?
Põllumajandusliku ja tööstusühiskonna jumal on looja, keda võib ette kujutada seemneid põllule külvamas ja savi segistisse kühveldamas, vabal hetkel üleannetuid rooskamas. Nüüd oleme postindustrialismis, demiurgist on saanud salvestav jumal. Käsutahvlitest on saanud käsikiri, loomisest lavastus, müsteeriumist montaaž, kurjusest piraatlus, viimsest kohtupäevast esmaesitlus. Elust sai show ja show’st sai elu. Enne kui küsida, kas on võimalik dokumenteerida loomulikku olekut, tuleb küsida, kas loomulik olek on võimalik?
Üldiselt ollakse nõus, et kaasaja kohta objektiivset ajalugu kirjutada ei ole võimalik, sest sündmuste keerises ei saa kellelgi olla ülevaadet kõigest. Puudub ka ajaline distants, mida on vaja andmete töötlemiseks, analüüsimiseks ja järelduste tegemiseks. Ajalugu saab olla objektiivne ainult salvestatud mineviku suhtes. Nii ka inimesega.
Andmete töötlemisel need korrastatakse ja esitatakse üldmõistetaval kujul. Andmeid analüüsides võrreldakse neid omavahel ja avatakse nende sisemine struktuur. Järelduste tegemine tähendab valiku tegemist ja andmete kokkusidumist terviklikeks piltideks. Objektiivses dokumentaalfilmis on kõik need järgud selgelt näha. Las vaataja annab oma hinnangu dokumentaalfilmile kui tervikule. Niihästi oma teema kui ka vaataja suhtes aupaklikkust tundev autor piirdub selle näitamisega, kes ta kangelane on ja mis ta teeb.
Film raamatukujundajast ja fotograafist Jaan Klõšeikost valmis ühistöös koos Eve Esteri, Jüri Haini ja Raul Luigandiga. Nõukogude ajal pidi fotograaf sageli oma tööd varjama, et mitte tõmmata endale valvsate kodanike tähelepanu. See oli professionaalne oskus. Ent Jaan Klõšeiko ei ole loomu poolest märkamatu kaamerasilm, kes sooritab seltskonnas linnuvaatlust. Elupõlise „sotsialiidina” lõikab ta inimeste summasse kaameraga kiiluvett, vali hääl üle peade lainetamas. Üle kõige hindab ta vabadust – meri on põlvini. Vabadus on võimalus olla aus, vabana on hea elustki lahkuda.
Tõe aus kujutamine surub autori tegelikkuse raamidesse, mis võib ahistavana tunduda. Ent tundlikule meelele on tegelikkus inspiratsiooni allikaks. Tehes filmi Uno Roosvaldist, ootas Igor Ruus ilma, mille valgus oleks sarnane sellega, mis kunstniku maalidel. Selline hetk avanes ainult korraks, paariks tunniks ühel päikeselisel oktoobripäeval. See oli võimalus näidata, kuidas Uno Roosvalt kuuleb maastiku muusikat ja loeb looduse evangeeliumi. Oma elu oktoobrisse jõudnud kunstnik rääkis asju, mida sõbradki pole temalt kuulnud. On aeg kokkuvõtteid teha, oma loomulikku olekut avaldada. Aeg dokistaariks saada.
