Ideaalis peaks selline kunstnike kooslus Academia Non Grata tegutsema sõltumatu institutsioonina, ainult nii suudab ta säilitada oma erilise energia ja olla alternatiivne ülejäänud kunstiinstitutsioonide suhtes. Raha selleks peaks saama kõikvõimalikest fondidest, ka erafondidest ja eelkõige linnalt ja riigilt. Academia Non Grata tugevus on peitunud ka selles, et see loodi väljaspool olemasolevaid kunstistruktuure, mitte Tallinnasse või Tartusse. Ideaalis on Pärnu suurepärane koht Academia Non Grata tegutsemiseks, ka Pärnu kui linn vajab Non Grata sugust intrigeerivat, isegi ðokeerivat süsti. Mõtleme või Soome peale, kus peaaegu igas väikelinnas on oma kunstimuuseum ja kunstikool, paljud neist ka rahvusvaheliselt aktsepteeritud. Aga see on ideaalis, meie reaalsus on midagi muud. Pärnu konservatiivne linnavalitsus ei taha eriti midagi teada uue kunsti muuseumist, Non Gratast kõnelemata. Non Grata aga on olemas, on ennast tõestanud ja valmis ka edasi tõestama. Ja jälle on ainuke reaalne rahastamisvõimalus vaid Kultuurkapital, kuigi see loodi projektide elluviimiseks, mitte institutsioonide elushoidmiseks.

Niisiis: ühtpidi on õige, et iseseisvad, isepäised ja vabameelsed kollektiivid ei peaks olema allutatud akadeemiliste struktuuride reeglitele. Teisalt jällegi kahju: väljaspool suurte struktuuride raha on sellisel avangardihõngusel ja mittekommertsiaalsel kooslusel raske ellu jääda. Õitsva kapitalismi õnnelik äri ja kultuuri sümbioos ei teki ikka veel.