Asi pole pelgalt Prantsusmaa immigratsiooni- ja integratsioonipoliitikas. Rahutused puudutavad kõige otsesemalt anglo-franko ühiskonnamudelite rivaliteeti. Ühel pool tõstetakse kilbile turg, töö ja majanduskasv, teisel pool sotsiaalsed väärtused. Nüüd peab aga Prantsusmaa möönma, et tema mudel, mida ka Euroopa Liidu kontekstis nii aktiivselt brittide jt vastu kaitstakse, ei paku sidusat turvalist elu ühiskonna kõikidele liikmetele. Vähemasti kümnendik jääb väljapoole.
Filipiini medõed ei mässa
Seosed prantsuse ühiskonnamudeli ja rahutuste vahel on otsesed ja sisulised. Need vandaalitsejad pole vaesed absoluutses tähenduses. Nende peale kulub märkimisväärne osa Prantsuse riigi sotsiaalabist. Ja neil on piisavalt raha, et maksta näiteks oma mobiiliarveid. Asi on tööpuuduses. Prantsusmaa niigi kõrge töötus on eriti kõrge just Põhja-Aafrikast pärit kodanike seas. Prantsuse (ja paljude teiste) Mandri-Euroopa riikide tööturul on uute töökohtade loomine teatavasti väga vaevaline, tööandjad ei taha riskeerida. Selle all kannatab ennekõike just mainitud kontingent. Mõistagi pole “värvilised” ja moslemid iseäralikult altid mässama. Sest miks näiteks ei mässa sajad tuhanded läänes töötavad filipiini medõed ja sajad tuhanded india, pakistani jt ehitustöölised naftariikides? Sest neil on tööd ja nende eesmärk on teenida palka, mis nende kodumaa võimalustega võrreldes oleks väga kõrge. Enamikul neist ei tule pähegi töötamiskohta päriseks elama jääda. Prantsusmaal aga on kujunenud olukord, kus potentsiaalsed töötegijad on jäänud paikseks, aga tööd pole. Siit jõuame Prantsusmaa integratsioonipoliitika iseärasuse juurde. Valdaval osal vandaalidest on Prantsuse kodakondsus. Neid on tahetud integreerida kui kodanikke, mitte kui religioosse või rahvusgrupi liikmeid. Multikulturaalsus (nagu Inglismaal või Hollandis) on prantslaste meelest poliitiliselt ebakorrektne. Kõik olgu võrdsed Prantsuse kodanikud. Ent see plaan on jäänud poolele teele. Praktikas, iseäranis tööturul, vohab diskrimineerimine. Palju on tsiteeritud näidet, kuidas üks inimene saatis tööpakkumise peale kaks taotlust. Ühe allkirjastas prantsuse, teise araabia nimega. Esimese peale tuli kutse vestlusele, teisele mitte.
Aga kuidas võidelda diskrimineerimise vastu, kui etniliste, religioossete ja lingvistiliste gruppide olemasolu ei tohi ametlikult tunnistadagi? Põhja-aafriklastest moslemid on nagu talupojad, kes küll kunagi vabastati, aga ilma maata. Neil puuduvad rollimudelid, perspektiiv. Neid pole kõrgematel kohtadel. Ainult moe pärast mõned alamad ametnikud ministeeriumides. Tõsi, integratsiooniminister on araabia päritolu. Aga üksainus prefekt! Ja vist mitte kedagi mõjukamat politseis, sõjaväes, diplomaatias. (USA 1960ndate ja hilisemate rassirahutuste järel hakati värvilisi tõmbama eeskätt politseisse ja sõjaväkke.) Kokkuvõttes tunnevad moslemi ja Aafrika tagapõhjaga noored end Prantsuse ühiskonnas liigsetena. Minevikus pidid nad vähemasti läbima kohustusliku ajateenistuse, sel oli tugev integreeriv jõud. Nüüd on Prantsusmaa läinud täielikult üle palgaarmeele. (NB Eesti!).
Ühelt poolt on see kahtlemata Prantsusmaa probleem. Rõhutada üksnes üldist külge (tulenemist globalisatsioonist jms) oleks sama mis panna ühte patta kõik, kel on kõrge palavik. Kahtlemata on vahe, kas töötud on oma kohalikud noored või “tulnukad”. Üldist on aga olukorras niipalju, et see, mis praegu Prantsusmaal toimub, võib varsti juhtuda teisteski Euroopa maades. Mujalt tulnud kehtestavad end jõulisemalt ja pinged põhirahvastikuga kasvavad. Eeskätt moslemite puhul, keda Euroopas on 20 miljonit. Ärgu saadagu valesti aru, ma ei inkrimineeri islamile seda, mida seal pole. Asi on lihtsalt selles, et islam on pea kõikjal muutumas religioossest poliitiliseks, peaasjalikult “teise” usurpeerimise kaudu (mõistagi äärmuslaste käe läbi). See, et praeguste rahutuste ajal ei kantud islamistlikke loosungeid, ei tähenda mingil juhul, et neis eeslinnades islam puuduks. Näiteks on mõnelgi pool suletud kinosid, diskoteeke jt lõbustusasutusi kui islamile võõraid. Ja mis eriti oluline: noored moslemid ei kuula enam imaame ega mullasid, kes sooviksid asukohamaal rahumeelselt elada. Ei kuulanud Inglismaa pommipanijate ringkonnad, ei oleks kuulanud ka Prantsusmaa noored vandaalid. Traditsioonilised korralikud moslemijuhid on enamasti kaotanud kontakti noore põlvkonna reaalsusega. Ei kujuta ette, et meil näiteks perekonnanime slaavipärasus oleks takistuseks ameti saamisel. Eestis on venenimelisi paljudel elualadel. Mitte palju, aga rollimudeleid on olemas. Igasugused sidemed kahe kogukonna vahel on Prantsusmaa sündmuste ärahoidmiseks olulised. Selles mõttes võib leida positiivset isegi kohukesepartei veneflirdis: eestivenelased lähevad aktiivsemalt hääletama, st ei getostu poliitiliselt.
Euroopa traumeeritud mälu
Vandaalid tahavad tegelikku võrdsust. Kas see on õiglane? Kuidas nad julgevad tulla teiste õuele ja hakata tahtma sama, mida teised on saavutanud pikaajalise ülesehitava tegevusega? Võiks taadilikult näägutada, et lase sant sauna, tahab lavale jms. Aga selle väite kirkust tumestab koloniaalminevik. Seejuures pole kuigi määrav tõsiasi, et majanduslikult oli Prantsuse impeerium pigem riigikassat tühjendav kui täitev ja seda peeti suurel määral rahvusliku uhkuse pärast. Ikka kerkib põhimõtteline küsimus, kui kaua on üleval endiste koloniaalriikide moraalsed võlad oma asumaade ees. Mis oleks sümmeetrilisem, kui et nüüd tulevad nemad siia ja võtavad omakorda? Prantsusmaa lubab endiste asumaade elanikke sisse osalt kindlasti selleks, et süümet vaigistada. Neist tehakse kodanikud ja paistab, nagu piisaks. Aga võta näpust. Chirac oli lootnud ägeda Iraagi sõja vastasusega korjata araablaste ja moslemite hääli. Kaks nädalat on näidanud, et ta oli kuue miljoni moslemi tõelistest probleemidest valesti aru saanud. Kuna Chirac soovib järglaseks de Villepini, siis ei tahtnud ta kuidagi algusest peale ja selgelt oma siseministrit toetada. Sellega ta plusspunkte ei kogunud. Aga Sarkozy ise? Mõnel teisel ajal x riigis oleks poliitik, kes “rämpsu Kärcheri survepesuriga ära uhta” tahab, poliitiline laip. Seekord mitte. Ilmselt toimunu pikendab aega, mis kulub Türgil ELi täisliikmeks saamiseks. Kerge on kujutleda, kuidas miljonid läände asunud türklased pole ühel hetkel nõus olema “teine”, vaid tahavad ka kõike ja kohe. Omal kombel on ka Prantsusmaa rahutused näiteks, kuidas müüri langemise ning uute riikide mängu võtmisega kaasnenud armumiseufooria on asendunud vana arvestusabieluga. Viimane ei avaldu üksnes riikidevahelises suhtlemises, vaid ka nende sees toimuvas. Peamine, et rahvusriik pole kuhugi kadunud, kõige vähem inimeste südamest, vaid ruulib oma puuduste ja voorustega. Poliitikud ei pääse sellega arvestamisest. Kuigi väga palju on vahepeal muutunud, on seda, mis samaks jäänud, rohkem, kui entusiastidele meeldiks tunnistada. Uute inimeste, “vendade ja õdede Euroopas” teke on mägede taga. Eestil tasub silmad-kõrvad lahti hoida ja õppida nagu Indrek Mauruse kooli esimestel aastatel.