August Krogan-Roley näitus „Tühjad vapid“ Kogo galeriis kuni 5. X.
Praha rahvusteatrist paarisaja meetri kaugusel on kvartali sees pisike Opatovická tänav. Selle tänava nurgal on säilinud Praha kunagise kloostri abti palee sissekäik, mille kohal on kujutatud vappi metssea ja ükssarvega. Opatovická tänava vappi on seostatud legendiga Praha asutamisest salapärase Aasia vennaskonna poolt. Nimelt olla seitse venda või munka sellest ordust tulnud Allahabadi (vanema nimega Prayag) linnast Põhja-Indiast ning asutanud Praha („praha“ tähendab nii tšehhi kui ka sanskriti keeles „ukseläve“). Aasia vennaskonna asutatud linna nimi sümboliseerib üleminekut nähtavast maailmast nähtamatusse. Aasia vendade vapi metssiga omakorda sümboliseerib füüsilist, animaalset, eriti himu, ükssarv ent vaimset. Huvitav on ka fakt, et printsess Libuše, kes pani aluse esimesele tšehhi dünastiale ja olla Praha loonud umbes aastal 700, vaatab ühes legendis vasakule üle jõe Hradčany kindluse, praeguse presidendilossi poole ja näeb kindluse kõrval Strahovi kloostri metsas metssigu. Nii et on loogiline, et kui ükssarv on müütiline loom, siis metssigu võisid legendaarsed Aasia vennad Prahat asutades tõesti ohtralt näha.
Tõin selle vahest liigagi pika näite demonstreerimaks, milliseid järeldusi saab teha ka võrdlemisi kõrvalise ja vähetähtsa heraldika põhjal. Heraldika ajalugu algab rangelt võttes Euroopa keskajast, kuid hea tahtmise korral saab vapinduse eellugusid tõmmata nii läände kui ka itta, kas või Homerose ja Vergiliuse kirjeldatuni, Austraalia metslaste looma- ja taimesümboolikaga kobong’ini, Iisraeli 12 suguharu markeerimiseni sodiaagimärkidega või ka arhailiste tunnusteni, mille Tšingis-khaan andis hõimudele. Ühesõnaga, kõik moodsad inimesed, kes ei näe heraldikas või sfragistikas (pitserite uurimine, heraldika sõsarteadus) mingit kasu ega neile mõistlikku põhjendust, eitavad ka kultuuriloo kaudu iseenda uurimise vajadust.
Sestap olin väga vanamoodsa inimesena võrdlemisi üllatunud, kui nägin nii-öelda Tartu hipsterite keskpunktis, endise aparaaditehase kunstigaleriis Kogo, midagi esmapilgul võrdlemisi arhailist, mille kohta tahaks öelda, kui Mati Unti valesti parafraseerida, et näe, jääkaru on rukkis! Seintel on eksponeeritud vapikujulised artefaktid, justkui oleks mõni praegusaegsest New Yorgist saabunud rüütel jõudnud just nüüd kohale läbi vabameelse Müürilille täika. Pean tunnistama, et üle mitmete aegade kõlas näitusesaali välja pandud visuaalide ristisõjalik võitlushüüe „Cri de guerre!“ mulle kutsuvalt.
Seintel on vapikujulised kunstitööd, mis on võimalikust ajaloolisest koormatusest maksimaalselt vabastatud, pigem oma ajaloo suhtes kriitilised ja töötavad sellele vastu. Millega siis tahab Ameerika „vana germaanlane“, kes on värvitud kilbid seinale pannud – scuta lectisimis coloribus distinguunt –, praegusaegseid Tacitusi üllatada? Eemalt tundus, et tegu oleks nagu Toltsi maalidega, mis on surutud kummalistesse raamidesse, et teha nähtavaks vihje nende heraldilisele eitusele. Kõigepealt võib siin kohata toltsilikku pilt pildis võtet: päris mitmel antivappidest avanevad pilti peidetud maastikud või mängitakse mõnel teisel kombel ruumilisusega. Mõnel on looklev tee või pilvekesed, tagurpidi pööratud majad või taevas, täis imelikke jälgi. Vanamoodsa vaatlejana tabasin end korduvalt võrdluselt tarokaartidega, mis tulevad mul tihtipeale pühapäeva hommikul pakist võttes tagurpidi asendis lauale ja siis on nende tähendus hoopis teine, aga see ei ole praegu teema. Peab kiitma galeristi Liina Rausi, kes hakkas mulle, võhikule, kohe seletama finesse, et vappidele on pandud nimme kõige tavalisemad perekonnanimed, näiteks Tamm ja Smith, mille esitähed on ära jäetud. Eitus tundub kiiduväärselt süsteemne.
Tegu oleks olnud nagu väikese revolutsiooniga (sõna tuleb ladina verbist revolvere, mis tähendab liikumist tagasi algusesse), mis seisneb asjade ajaloolise karakteri eitamises. Traditsionalist Julius Evola oleks sellise agressiivse tähenduste tühjendamise puhul kasutanud ehk isegi kontrainitsiatsiooni mõistet. Evola on nimetanud niisuguseid revolutsiooni-inimesi eile sündinuteks. Kui sellised püüdlused püsivad galeriides ja mujal enam-vähem dresseeritult, siis on need vaid üks osa ajaloolisest lagunemisest ja neil pole midagi tegemist tegeliku lõpuaegadel saabuva kompromissitu revolutsiooniga, mis tõstab traditsioonid jälle au sisse (vt Julius Evola teost „Men among the ruins: post-war reflections of a radical traditionalist“, Inner Traditions, 2002, lk 112–121). Nõustugem siiski, et ei pea olema nii sünge (nagu praegu kooliõpilased kliimamuutustest rääkides), kui tegu on ikkagi täiesti toredate kirevate vapilaadsete toodetega.
Pean ütlema, et ma ei ole eriline kunstnike kirjapanekute lugeja. Mind väga ei huvita näiteks tõsiasi, et taiesed on tehtud taaskasutatud materjalist. Liigagi tihti olen kohanud, et tohutus moodsas kunstikeskuses on kirjutatud seinale midagi näiteks kliimamuutuste kohta, aga maja huugab paari mittemidagiütleva näitusega sadade valvurite, kümnete kunstiteadlaste, kurnatud koristajate, läbi mitme korruse ulatuvate mõttetute fuajeede ja monumentaalsete liftidega lõbusasti nagu tõeline apokalüptiline hiigelradiaator.
Mulle meeldib ka mõelda, et antud kunstniku puhul on tõesti tegu ühe Ameerika rüütliga, kes on saabunud siia oma vapikilpe näitama, selline härra von Tühjus, kes on jõudnud otse New Yorgi kõrghoonete kõige kõrgematest penthouse’idest alla, soo peale ehitatud Tartusse. Sellise rüütli elulugu on tema heraldikas ja pole mõtet lugeda veel lisaks CVd. Pole ju mingit vahet enam, kas tegu on gooti, saksi, frangi või langobardi sõjamehega, kas ta on chevalier, caver, caballéro või lihtsalt ritter. Tundsin ju ennast näitusel huvitatult ja rabatult, nagu oleks Makedoonia Aleksander ise oma merihobu kujutisega kilbiga mulle osavasti vastu kaela löönud.
Pealegi tuli mulle kohe meelde, et mu koduse raamatukogu kahtlemata kõige suurema formaadiga teos on New Yorgi kirjastuse Taschen Reinhart Wolfi fotoalbum, kus on päris uskumatuid lähivõtteid pilvelõhkujatest ja lõpus intervjuu, kus uljast fotograafi küsitleb (küll võrdlemisi stereotüüpselt ja hajevil-äraolevalt) kuulus Andy Warhol ise. Kui vaadata neid lugematuid luksuslikke tornitippe, siis kõlksuvad ohtrad neogooti tornikesed ja võimsate kindlustusfirmade tornikiivrid päris hästi näituse antivappidega kokku: kõik need Waldorf-Astoriad, Chrysler Buildingud, Central Park Westi The Eldorado ning eriti muidugi Beresford oma kolme barokliku slaavi kindlust meenutava torniga. Heraldikagi baseerub ju suuresti gootikal ja renessansil, rokokoo tähistab juba langust. Karl Suurt parafraseerides võiks isegi öelda, et kõigil New Yorgi või Lõuna-Eesti elanikel võiks olla oma vapp (Karl oli muidugi praktilisem ja rääkis relvast). Kujutan juba ette, kuidas meie president võiks nagu tõeline senjöör jagada selliseid vappe oma käikudel Räpinasse ja mujale.
Lõpetuseks peab ütlema, et tegu on tõesti hea näitusega. Igal juhul mõjub see, nagu oleks koos Putiniga batüskaafi sattunud – mõtteid tekib igasuguseid. Ka vererõhu lõi vanainimesel üles, kuid kõike seda ikka igati heas mõttes.
* Paavo Matsin on määratlenud ennast kunsti omal käel uurija ja vaesunud mõisnikuna.
