Mängufilm „Silvio“ („Loro“, Itaalia 2018, 151 min), režissöör Paolo Sorrentino, stsenaristid Paolo Sorrentino ja Umberto Contarello, operaator Luca Bigazzi, muusika Lele Marchitelli. Osades Tony Servillo, Elena Sofia Ricci, Riccardo Scamarcio, Kasia Smutniak jt.

„Silvio“¹ on Paolo Sorrentino üheksas täispikk film ja see paneb vägisi otsima paralleele tema varasemate teostega. Nagu enamasti Sorrentino filmide puhul kombeks, on ka seekord peaosas Toni Servillo, keda ilmselt kõige rohkem teatakse vananeva ajakirjaniku Jep Gambardellana filmis „Kohutav ilu“.² Kuna antud filmi materjaliks on Silvio Berlusconi (keda küll filmis igaks juhuks identifitseeritakse üksnes eesnime pidi), jookseb mõte kohe ühe varasema Sorrentino filmi „Il Divo“³ juurde, mis räägib omaaegsest peaministrist Giulio Andreottist.

„Silvio“ ja „Il Divo“ on siiski väga erinevad filmid. „Il Divo“ ülesehitus on peaaegu kronoloogiline ja suures osas on see traditsiooniline poliitiline eluloofilm, kus keskendutakse Andreotti langusele ning temaga vastuollu sattunud inimeste mõrvadele. Filmile annab huvita nükke veidra koomilise lähenemisnurgaga Toni Servillo – tema Andreotti on napisõnaline libiseva kõnnakuga toslem, kes sarnaneb rohkem introvertse maffiabossiga.

„Silvios“ on Sorrentino keskendunud skandaalide asemel inimesele. Siin ei lapata maksutšekke ega peeta kohtuvaidlusi. Enamik stseene toimub kodustes tingimustes ja lõpututel pidudel. Mõned detailid võivad meie vaatajale jääda natuke segaseks või tekitada lisaküsimusi, kuid üks põhjus on filmi eri versioonides. Meie kinodes näidatakse „Silvio“ 2,5 tunni pikkust rahvusvahelisele turule tehtud montaaži, kuid originaalis oli tegu kahe filmiga (kaks seeriat), mis kestavad kokku umbes 3,5 tundi. Seega on välismaalaste kannatuse ja mõnedele auhindadele kandideerimise nõuetele vastamiseks filmi ligi tunni võrra kärbitud ja see tekitab teatud nihkeid.

Kaheks jagatud algversioonis keskendub üks lugu selgemalt Silvio lähiringkonnale ja sinna pürgivatele sulidele vaesevõitu Tarantost pärit sehkendaja Sergio Morra (Riccardo Scamarcio) näitel, teine osa on aga rohkem Silvio isiklikust elust ja katsetest võimule naasta. Tundub, et lühendamise käigus on natuke kannatada saanud ühe liini üleminek teise, kuid ei maksa karta, et filmis on liiga palju vihjeid Itaalia sisepoliitika nüanssidele – neid võib küll kohati märgata, aga filmi jälgimist need ei sega. Õigupoolest on ka filmi pealkiri „Silvio“ kohandatud meie publikule, sest originaalpealkiri „Loro“ on tõlkimatu sõnamäng – loro on „nemad“, aga l’oro on „kuld“.

Ohtralt naisekeha

Nagu paljudele Sorrentino filmidele omane, on kulda selles filmis ohjeldamatult. Tema võtteplatsidel ja kaadris ei näe raagus puid ja varemes mereäärseid maju, vaid tüüpiline Sorrentino kaader on täidetud küllusega, aknast või rõdult paistab Colosseum või mõni muistne akvedukt, tegelased jalutavad disainülikondade ja õhtukleitidega palazzo’des või võtavad klaasikese hunnitu mäestiku– või merevaate taustal. „Silvio“ kohta võib vabalt öelda: eile nägin Itaaliat, villasid ja Ferrarisid, prinke rindu ja pepusid. Seda kõike on täiesti ohjeldamatus koguses, eriti noori ja pisut vähem ka noorusest väljuvaid naisi, kelle tagumikke ja rindu näeb rohkem kui mõnes Tinto Brassi filmis. Nii võib mõni meestegelane täiesti suvalises kohas öelda naistegelasele: „Näita tissi!“ Ja näitab ka, mitu korda.

Hea küll: kõik me saame aru, et režissöör on tahtnud sellise üleujutamise strateegia abil näidata meile korrumpeerunud eliidi mandumist ja Itaalia pahupoolt. Itaalia kuvand on ometigi üle maailma tuntud segu õhtusöögiks ise pastat rullivatest nonna’dest, küpressidega palistatud kurvilistest teedest, peenema otsa moest, lõpututest kulinaarsetest orgiatest ja vanadest väikelinnadest, kus saab filmida järjekordse loo identiteedikriisis keskealise Ameerika või Põhjamaade naise eneseleidmisest vanale majale uute kardinate valimise ja aknaraami värvimisega. Ka see Itaalia on olemas, kuid kõik kohalikud teavad, et Itaalia on teatud asjades väga konfliktne, põhjalikult rikutud ja katkine riik. Kui paljudes Kesk- või Põhja-Euroopa riikides oleks võimalik, et peaminister on uurimise all mõrva tellimise kahtlustusega? Või et valitsusjuhile kuuluvad riigi suurimad telekanalid. Inimesed haigestuvad vähki, sest põhjavesi on saastunud illegaalsetest prügimägedest. Me teame lugusid rikka põhja ja vaese lõuna vastuoludest, kiriku ja keskvõimu seostest, omamoodi arusaamast vasak- ja parempoolsusest, rääkimata maakondade kuritegelikest organisatsioonidest, mille nimetused on seltskondlikus vestluses sama tavalised terminid nagu veini­margid. Sellele kõigele on viimastel kümnenditel lisandunud noorte töö­puudus (Lõuna-Itaalia mitmes piirkonnas on OECD andmetel noorte tööpuudus juba üle 50%) ja uuema nähtusena teatud kibestumus muu Euroopa suhtes, kellelt ei tunta piisavat tuge rände­probleemiga tegelemisel. Kõik need märksõnad on klotsid, millest Sorrentino ikka ja jälle oma filme üles ehitab, sarnaselt paljude teiste rohkeid korduvaid ühiskondlikke ja inimtüüpide motiive kasutavate režissööridega (vennad Coenid, Lars von Trier, Pedro AlmodÓvar jt).

Sorrentino lemmikelemendid võib jagada esteetilisteks ja ühiskondlikeks, kuigi need kohati kattuvad. Nii võib peene disaini ja kallite villade eksponeerimine olla uhke taust, aga ka sotsiaalne kommentaar. Enamikus filmides armastab Sorrentino sisse tuua mõne väikese, kuid ilmselt tähendusrikka loomadega seotud detaili – näiteks „Il Divos“ episood, kus peaminister vaatab tõtt kahe eri värvi silmadega kassiga, „Kohutavas ilus“ pisut ebamaine kohtumine kaelkirjakuga ning „Silvios“ on selleks loomaks mitu korda tegevusse sekkuv lammas. Paljastamata liigselt süžeed ja vältides odavat psühhoanalüüsi, et lammas võiks siin kujutada rahvast, oleks kasulik teada üht Silvio Berlusconi seost lammastega, mida mitteitaallasest vaataja ei pruugi teada. Nimelt osales Berlusconi mõned aastad tagasi enne lihavõtteid ühe loomakaitseühenduse reklaamikampaanias, kus propageeriti lihavabu lihavõtteid – reklaamis adopteerib Berlusconi viis lammast, kes muidu oleksid väidetavalt pühadeks tapale saadetud. Seejuures näeb 1936. aastal sündinud ehk tollal 80aastane Berlusconi reklaamis välja nagu umbes 60aastane eesti mees!

Vanameeste galerii

Berlusconi vanus pakub järgmise suure klotsi nii „Silvio“ kui ka kogu Sorrentino loomingu vaatlemiseks. Peaaegu kõigi Sorrentino filmide tähelepanu keskmes on vanamehed. Sorrentino läbilöögifilm „Armastuse tagajärjed“⁴ räägib maffia rahapesuga tegelevast vanast ärimehest, „Perekonnasõber“⁵ vananevast rätsepast-liiakasuvõtjast, „Il Divo“ 70ndates eluaastates Andreottist, „Kohutava ilu“ Gambardella on 65, filmis „Noorus“⁶ on Michael Caine ja Harvey Keitel vananenud kunsti­inimesed ja „Silvio“ kajastab sündmusi Berlusconi elus, kui too oli pisut üle 70. Millest selline kiindumus vanameestesse? Võiks juhtida tähelepanu, et seoses ühiskonna vananemisega on küpsemas eas inimesed ka mujal kõvasti kirjandusse ja filmidesse sisse murdnud. Kohe meenuvad „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“, „Mees nimega Ove“, „Vanaproua, kes röövis panka“ või „Salapäevik: Hendrik Groen, 83¼ aastat vana“.⁷ Tegu on kasvava valdkonnaga ja n-ö vanuselise diskrimineerimise aspektist pole selles midagi halba.

Sorrentino ei tegele aga sotsiaalse tellimusega rahuldamaks mingi kasvava tarbijagrupi vajadusi. Võib-olla on surelikkuse tunnetamise küsimus Sorrentinol tugev ka seoses lapsepõlvega, kui tema mõlemad vanemad surid koduse gaasilekke tõttu. Kuigi me teame stereotüüpi itaalia perekonnast, kus kõiki kamandab lärmakas ema või vanaema, on Itaalia tegelikkus väga mehelik. Üle poole tööealistest naistest ei käi üldse tööl ning kuigi parlamendis on naisi 31% (Eestis 28%), siis Itaalia peaministriks või presidendiks on olnud ainult mehed. Täpsustus: reeglina vanad mehed ja sageli isegi väga vanad mehed. Berlusconi tegi oma (seni) viimase valitsuse 72aastaselt ja samal ajal oli president Giorgio Napolitano, kes oli ametis veel 89aastaselt! Või siis uuemast ajast: praeguse valitsuse Euroopa asjade minister on 82aastane Paolo Savona. Neid näiteid võib tuua veel palju, kuid kokkuvõte on lihtne – Itaalia on riik, kus suurimad otsustajad on vanad mehed ja naise koht on soovitatavalt köögis, laste- või magamistoas. Sorrentinot köök ja lastetuba nii väga ei huvita, kuid õhtukleite selga ja seljast tõmbavaid naisi on alati rohkelt. Võiks ju ka küsida, kas kogu see naistekari on portreteeritud ajudeta tibidena, kes ootavad õrrel kutset kuke magamistuppa ja tantsule või vastupidi – on nemad need, kes kasutavad ära vanamehi, kes tahavad veel vägisi end noorena tunda? Sorrentino seda varianti eriti õhku ei jäta. Kusagil laua peal on valmis pandud kõigile külla kutsutud tibidele kinkimiseks mõeldud ehted, kuid lõputu ekstaasi teesklemine bunga-bunga peol muutub ikkagi tülpinud tiksumiseks ning kõik on asendatavad ja unustatavad. Kogu see tisside (reeglina C-korv), tagumike ja triipudega täidetud karneval meenutab kergelt (aga vaid kergelt) ülekrutitud varianti itaalia õhtustest telesaadetest, mis on oma lolluses võrreldavad vene varieteeprogrammide omadega. Isegi kui tegemist on ilmateate või poliitilise debatiga, astub äkitselt fanfaarihelide ja konfetipilve saatel püünele poolpaljas näitsik, kes tuleb, suled tagumikust välja turritamas, joogiklaasi tooma ja samal ajal kummardab sügavalt, et operaator saaks tema dekolteed suuremalt kaadrisse suumida. Meenub ühe USA reporteri kommentaar Itaalia valimisdebattide kohta: kõige tahtejõulisem naine, keda ta õhtu jooksul nägi, oli debati katkestanud jogurtireklaamis.

Kui „Il Divos“ on Andreottit kujutatud toslemliku pihil käiva mehena, aga temaga seotud kuritegusid näidates siiski selgelt halva tegelasena, siis „Silvio“ puhul on pilt teistsugune. Berlusconi on siin vananev mees, kes on võõrdunud oma kunagi noorest naisest, tema poliitiline kapital hakkab lagunema, firmade juhtimise on üle võtnud lapsed ning tipus on taas kord üksildane. Kui vanamehel on igav, sõidab ta ÜRO tippkohtumise asemel oma 18aastase sõbranna sünnipäevale, võtab telefonikõne jalgpallimeeskonna AC Milan treeneritele või mängijatele ja isegi jagab soovitusi, kuidas võiks kulgeda mingi seebikas talle kuuluvas telekanalis. „Silvios“ ei ole küll sama meeldejäävaid stseene kui „Kohutavas ilus“ esitatud performance, kus hargi vahele sirbi ja vasara värvinud paljas etenduskunstnik pea ees vastu kivimüüri jookseb, kuid väiksemaid meeleolukaid stseene siiski leidub. Nii proovib oma veenmisjõus kahtlema löönud Silvio müügioskusi, helistades korterimüügi ettekäändel suvalisel numbril vanaprouale või selgitab sita sisse astumist kommenteerides lapsele, et kui ta endale kindlaks jääb ja ütleb, et ta pole sinna sisse astunud, siis seda ju ei toimunudki. Korraliku populistina lubab ka maavärinas proteesid kaotanud vanaprouale ise uued hambad saata.

Kuigi käib lõputu pidu ja end Silvio ette heitvaid naisi oleks jalaga segada, esineb ka tagasilööke. Näiteks kui saabub valus tõdemus, et mõni naine teda siiski ei taha – meelitused võivad olla mõjusad, aga proteesiliimi lõhna on juba hingeõhus tunda. Ei ole ka Silvio teistest vanameestest erinev ja tahab end ikka noorena näidata, kas siis istuda rätsepaistes, sõita linna peal tillukese elektrijalgrattaga nagu ülekaaluline tsirkusekaru või panna nahktagi selga ja tunda end räpikontserdil trendika noorena. Tasakaalustuseks on sisse toodud kaks mõistust esindavat naistegelast, üks noorem (kes Silviole ära ütleb) ning tema tollane abikaasa, endine vähetuntud näitleja Veronica Lario (Elena Sofia Ricci). Filmis on vaatajale natuke halastatud, sest tegelikkuses oli nende lahutusprotsess pikk ja verine ning Veronica Lario pidi enamiku saadud valurahast kohtu otsusel Berlusconile tagasi maksma.

„Silviot“ kannab kolm sammast: Toni Servillo, kes teeb taas väga hea esituse järjekordse vanamehe kehastajana; filmi pildikeel, mis ujub ülimalt sätitud ilu ja kitši piiril ning kolmandaks fakt, et nii jabur, kui see ka ei ole, on enamik filmis näidatust täiesti tõsi. Ühes suurimas Euroopa riigis on sisepoliitika niivõrd tragikoomilises seisus, et Berlusconi ja Viie Tähe Liikumise endiselt suur toetus garanteerib tsirkust veel pikkadeks aastateks.

Kui võrrelda „Silviot“ viimase aja dokumentaalsel ainesel põhinevate filmidega, näiteks „Salajased paberid“, „Päevavalgele“ või õnnetuvõitu „Utøya, 22. juuliga“,⁸ on „Silvio“ palju kunsti­pärasem film. Tõenäoliselt ei jääda seda filmi mäletama sama palju kui „Kohutavat ilu“, kuid vaadata soovitan seda küll. Filmi probleem ei ole liigne kohalik kontekst, vaid pigem lõputult sama motiivi allajoonimine. Vahepeal on Sorrentino teiste eeskujul proovinud kätt ka telesarjade maailmas, ka ETV näitas sarja „Noor paavst“.⁹ Itaaliaga seotud telesarjadest soovitaksin selle asemel võimaluse korral vaadata pigem Roberto Saviano raamatul põhinevat sarja „Gomorra“ (2014– …)

Huvitav on ehk see, et filmis „Noorus“ mainis Rachel Weiszi kehastatud naisnäitleja režissöörile (Harvey Keitel), et filmikunsti aeg on möödas ja tulevik on telesarjade päralt, mille peale lavastaja end surnuks hüppab. Tundub, et Sorrentino soovib eksperimenteerida veel mõlemaga, ehkki filmidega on tal seni paremini õnneks läinud. Sorrentino kaugemates plaanides olevat tema kodulinna Napoliga seotud film, aga alanud aastal jõuab telesse „Uue paavsti“ teine hooaeg. Võib-olla sobiks Sorrentinole paremini „Vana paavst“, peaosas muidugi Toni Servillo.

1 „Loro“, Paolo Sorrentino, 2018.

2 „La grande bellezza“, Paolo Sorrentino, 2013.

3 „Il Divo“, Paolo Sorrentino, 2008.

4 „Le conseguenze dell’amore“, Paolo Sorrentino, 2004.

5 „L’amico di famiglia“, Paolo Sorrentino, 2006.

6 „Youth“, Paolo Sorrentino, 2015.

7 Jonas Jonasson. Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann. Piratförlaget 2009; Fredrik Backman. En man som heter Ove. Washington Square Press, 2012; Catharina Ingelman-Sundberg. Kaffe med rån. Månpocket, 2015; Hendrik Groen. Pogingen iets van het leven te maken: Het geheime dagboek van Hendrik Groen, 83¼ jaar. J. M. Meulenhoff, 2014.

8 „The Post”, Steven Spielberg, 2017; „Spotlight“, Thomas McCarthy, 2015; „Utøya 22. juli“, Erik Poppe, 2018.

9 „The Young Pope“, 2016.