Pooltühi Tallinna vanalinn on ju omamoodi kergenduski. Asju saab siin nüüd ajada hõlpsalt ja kärmelt, puuduvad liikumist takistavad inimmassid. Veel eelmisel suvel sai vanalinna tänavail jalutada vaid turisti tempos, see on teatavasti aga korralik zen-väljakutse. Eriti kui oled koosolekule hilinemas. Kui ühest pudeli­kaelast (näiteks Patkuli trepi otsast) lõpuks läbi murda õnnestus, pani tee kohe uuesti kinni järgmine ristluslaeva seltskond esimese pagaripoe ukse taga ja siis tekkis pikem seisak kindlasti Pika jala ristis. Balti jaamast Raekoja platsi jõudmine võttis aasta tagasi kümme kuni viisteist, praegu ainult viis minutit. Vanalinna toitlustus­kohtade hinnad on taas kohalikule tasku­kohased, mõned ironiseerivad, et ehk kannatabki rahakott Riia asemel sel aastal hoopis Tallinna-väljasõidu välja.

Inimtühjast vanalinnast aga ei vaimustu samavõrd sealsed ettevõtjad. Suurem osa ristlusreise on nüüdseks tühistatud või randuvad sadamas tühjad laevad. Paljud suveniiripoed on oma uksed sulgenud, sest käive on olematu, päevane kassa on vaid paarkümmend eurot ja niimoodi pikalt kallil rendipinnal vastu ei pea. Ka mõne toitlustus­koha uksed on jäänudki koroona­karantiini järel suletuks. Kõlavad mõtted, et vanalinnast on kujundatud turistimeka, kuid kui turistid nüüd kadunud on, siis vajub kõik kokku. Pole turiste, pole sissetulekut, käivet, elu ega üldse midagi … Linnast on saanud muuseum, kus külastajate puudusel elu seiskub ja mis pikapeale tolmukihi alla mattub. Sõrme viibutatakse linna poole, kes pole suutnud piirkonda jätkusuutlikult arendada. Ehk aga on tekkinud olukorras süüdi ettevõtjad ise? Turismiäri õitsemise perioodil on lihtne kohvitassi eest kuus eurot ja rendipinna omanikul kõrget üüri küsida. Nõudlus paneb paika pakkumise, on turu loogika. Nüüd aga on see loogika viinud ummikusse. Vaid ühele mudelile ja tarbijatüübile ülesehitatud ärist on susinal õhk välja lastud.

See pole ainult Tallinna vanalinna häda. Sarnase musta masenduse sees on paljud kohad, mis püsivad vaid linna külastajate teenimisel, kohad, mis kohalikele elanikele eriti midagi siiani pakkuda pole suvatsenud. Nii Barcelona kui Veneetsia elanikud on aastaid kurtnud, kuidas turistide hordid linna ummistavad, elukallidust tõstavad ning kohalikud linnasüdamest välja söövad. Nii mõnelgi pool on kehtestatud turisti­maksud, räägitud on piirarvu kehtestamisest turistidele. Nüüd aga, pärast COVID-19 tekitatud seisakut on iga külaline linna jaoks kui kingitus, kelles nähakse õlekõrt, mille abil pankrotieelsest august välja ronida. Linnades pole küll tüütuid turiste, kuid ka kohalikel pole seal midagi teha ja seetõttu meenutavad need paigad kummituslinnu. Barcelona külastajate arv kukkus näiteks 30 miljonilt ühekorraga nulli. Nii Cannes kui Veneetsia on harjunud muu hulgas võõrustama festivale ja biennaale. Need kõik on sel aastal ära jäetud ja edasi lükatud. Sellega koos on edasi lükatud paljud sissetulekud ja harjunud elustandard. Üsna selgelt joonistub välja, et vaid ühele ärimudelile, funktsioonile ja kasutajagrupile üles ehitatud piirkonnad pole ei ruumiliselt, majanduslikult ega sotsiaalselt kuigi jätkusuutlikud. Linnaäärsed magalad, linnasisesed ärikvartalid ja muuseumiks muudetud vanalinnad on kõige haavatavamad, sest neisse on sisse kodeeritud ainult üks ruumikasutamise võimalus. Pingutama peaks aga mitmekesisuse nimel. Kohas, kus kohalikul on hea ja mõnus, on tegelikult ka turistil hea ja mõnus. Kohalik elanik aga külmkapimagneteid, merevaiku ega viieteisteurost päevapraadi ei osta. Vaja oleks taskukohaseid päevaseid kohvijoomise paiku, soodsaid elamisvõimalusi, moodsaid projektiruume, kontoreid ja muid funktsioone, mis vanalinnalt tolmu taas pühiks ja aitaks sel kestlikumalt elus püsida.