Kujutage ette pilti, millel kõrvuti naeratavad Liibanoni ja Iisraeli miss. Liibanoni telejaam Al Jadeed mõistis noore Miss Universe’i kandidaadi teguviisi hukka ning soovitas neiul, kes ühena oma hobidest ka lugemist maininud, veelgi rohkem raamatuid läbi töötada, sest seda, et Liibanon ja Iisrael on vaenlased, peaks ometigi igaüks teadma.
Sama „tõsine“ skandaal lahvatas eelmisel nädalal ka Eestis, kui „Õnne 13“ tegelaskonda naasis Raim, keda kehastab „sotsiaaldemokraatide peasekretär Indrek Saar“, nagu Delfi seda esitas. Mis kõige hullem – Saar (ja kohe kindlasti mitte tema kehastatav tegelane) tsiteeris rahvusringhäälingu prime time’il Tammsaaret, kes oli vaid mõne kuu eest sotside plakatipoiss. Seda, et Saar on mänginud Raimi juba varsti 20 aastat, ega seegi, et Tammsaaret on korduvalt tsiteeritud nii Õnne tänaval kui mujal, tõsiseltvõetavate argumentide hulka meedias ei arvatud.
Aga miks piirduda valimiskampaania-aegsete piirangutega vaid rahvusringhäälinguga, kui erakondade nimekirjades on valimistele üles antud märkimisväärsel hulgal loovisikuid. Näiteks Vabaerakonna eest on valimisvõitlusesse astunud ka teatriliidu juhatuse esimees Ain Lutsepp, kes teenib oma igapäevast leiba rahvusteatriks pürgivas Eesti Draamateatris. Kuidas suhtuda „skandaalsesse“ olukorda, et „Wabadusristis“ mängib Vabaerakonna liige Lutsepp lausa Konstantin Pätsi? „Kui poliitika nõuab, siis ma võtan ka vanakuradi vanaema oma käe alla ja löön temaga tantsu,“ ütleb Päts ses näidendis. Või tähendab, ei, ütleb ikka Lutsepp, aga mitte see näitleja Lutsepp, vaid poliitik Lutsepp. Või kuidas? Kas teater peaks skandaalihirmus lavastuse valimisteni mängukavast eemaldama? Või peaks seda nõudma hoopis Vabaerakond kartuses, et äkki mõni potentsiaalne valija hakkab kahtlustama, et ka partei on valmis oma eesmärkide saavutamiseks kas või vanakuradi vanaemaga tantsu lööma?
