Ka mõlemad lavastused olid üsna sarnased (minu jaoks ühendas neid lisaks üks näitleja, kes tegi mõlemas kaasa): lavastus ja kujundus olid allutatud tekstile, luues sellele vaid vajaliku fooni, ning põhirõhk oli näitlejate loodud karakteritel. Kuna olen näinud vaid kaht islandi teatri lavastust, ei julgeks kaugeleulatuvaid järeldusi teha, aga nähtud lavastuste mängulaad oli sarnane: põhijoontes suuri žeste vältiv, kuid ajuti liialdatud emotsionaalsusesse hüppav ning alati väga füüsiline, hõlmates terve keha, ning pidevalt kohal olev – ka stseenist väljas olles. Ega selles midagi uut ei olegi, aga mängulaad ja Jónassoni tekstid kokku on tekitanud minus küll tahtmise islandi teatriga rohkem sina peale saada.

Kui rääkida Tallinnas nähtud etendusest, siis hajus tekstikesksuse tõttu tähelepanu vahepeal ära, seda enam, et tõlge polnud just kõige sujuvam (sama mure oli ka Tamperes, nii et ehk on asi improviseerivates näitlejates, millele viitab ka pikem kestus, kui algselt plaanitud – kah täpselt nagu Tamperes), aga Hobuveski “töötas” mägede vahel asuva vanadekoduna küll.