Tungiva pilguga seksuaalpsühholoog, keda paar, eriti mees, algul häbeneb, natuke kõhklusi, mõned väikesed kulunud nipid, natuke nalja ja pärast piinlikke tõuse-mõõnu psühhiaatri ees diivanil ning omavahel lõpeb loomulikult kõik jälle trilla-trulla: vana mees on nõus taas seksima ja mõlemad on õnnelikud.
Stsenarist Vanessa Taylor („Troonide mäng”) on konstrueerinud ühe nii kulunud ja standardse loo, et isegi kaks väga head näitlejat ei suuda sellele elu sisse puhuda. „Saatan kannab Pradat” on ju ka üks sadadest tuhandetest Tuhkatriinu-lugudest, millistest filmiajalugu kubiseb, aga Meryl Streep annab maona ülbe ja külma moekeisrinna Miranda Priestly osas sellise lisaväärtuse, et film ei kao omasuguste sohu, vaid jääb vee ja mälupildi peale pidama. Nii tolle moemaailmas keerleva loo kui ka „Lootus tärkab” režissöör on David Frenkel.
Hea küll, mis siin ikka keerutada: vaadeldav film on üks banaalne lugu, kahtlaselt lähedane Rosamunde Pilcheri või Utta Danella materjalide põhjal vändatud süldifilmidele. Meryl Streepil ei tohiks ju veel „Raudse leedi” (2011) suurepärase peaosa eest saadud loorberid olla nii kuivanud, et need maitseainetopsi panna, kuigi 2009. aastal Streep juba osales ühes sellises romantilises komöödias „See on keeruline”, koos Alec Baldwini ja Steve Martiniga. Tommy Lee Jones tegi peategelasele täielikult keskendunud „Lincolnis” ainukese tõeliselt tähelepanu vääriva kõrvalrolli Thaddeus Stevensi osas. Nüüd siis todapidi.
Ehk isegi raskem juhus on „Maagiline Belle’i saar”, sest seal on kogu koorem pandud Morgan Freemani (sünd 1937) vanadele õlgadele. Tema kehastatud vesternikirjanik Monte Wildhorn on paadunud ratastoolijoodik, kes enam ei kirjuta ja on kogu maailma peale vihane. Kuid suvepuhkusel satub ta naabriks veetlevale kolme kena tütrega üksikemale Charlotte’ile (Virginia Madsen) ning kõik muutub nagu nõiaväel. Vanast kurjast alkohoolikust saab lühikese ajaga mõnus naabrionu, kes viib kasti kärakat poodi tagasi, hoiab lapsi ja hakkab jälle nii toredasti kirjutama. Muidugi on kambas ka armas pontsakas ja natuke põikpäine kutsu. Õige pisut jääb puudu, et aastaid halvatud kirjanik tõuseks ratastoolist ja tantsiks kauni naabrinnast üksikemaga tolle laste vaimustuskilgete saatel abielusadamasse. Ehk ongi film mõeldud teraapiliseks abivahendiks, mida psühholoogid saaksid jagada ning sotsiaalkodud suures ruumis näidata.
Morgan Freemanil on pikast karjäärist ette näidata osatäitmised sellistes väärikates filmides nagu „Shawshanki lunastus”, „Seitse”, Eastwoodi lavastatud „Armutu” ja „Miljoni dollari tüdruk”, kust Freeman lõpuks ka parima kõrvalosatäitja Oscari kätte sai. Nüüd siis todapidi.
Vabanduseks võiks öelda, et ju võtsid vanad ja kobedad neid kahte filmi kui kergemat lõõgastust, sest kui su vari on nii pärjatud ja pikaks veninud, siis ei jõuagi sellest võib-olla enam kunagi üle hüpata.
Juba kadunud Michael Caine, kes mängis valimatult igas filmis, kui aga raha maksti, ütles pärast ühte eriti õnnetut linateost teda kirunud kriitikutele: „Poisid, ärge mind sõimake, naisel oli uut kasukat vaja”.
Mis neis filmides siis ka head on? No näiteks, kui te vaatate ära „Lootus tärkab”, siis arukas inimene ei torma enam raamatukauplusse, et osta kotitäis raamatuid, mis „on aidanud miljonitel paaridel maailmas oma suhet parandada”. Mõlemat filmi sobib näidata ka näiteks kodus vaevlevale mitte enam esimeses nooruses emale, kes talikevadisel tänaval jala kipsi kukkus. Hooldekodudes võiks see kraam olla soovituslikus nimekirjas.
Kokkuvõttes aga soovitan teil oma haigele emale, kuni kips pole veel tõesti maha võetud, viia parem John Maddeni „Parim hotell terves Indias” – on hoopis värvikam ja vaimukam meelelahutus, kui eespool kirjeldatud kaks filmi.