Meie teatrikoolidesse see lummus millegipärast ei jõudnudki. Arvatavasti oli see ehk üks põhjusi, miks Toominga ja Hermaküla stuudiost kujunes 1970.-1980. aastatel omaette alternatiivne teatrikool (Tartus siiski on olnud oma teatrikool!). Selle stuudio hääbumine oli kultuuriline tragöödia, mis pikemas plaanis tähendas eesti teatri jätkuvat eemalejäämist Euroopas juba toimunud teatriuuenduslikust liikumisest. Meil on praegu Eestis kaks teatrikooli, kus teatriuuendus alles praegu hakkab ennast sisse uuristama. Eesti publik ei võta sellist teatrit omaks. Meil tegelikult puudub see vana karnevalikultuur, millest Euroopas teater välja kasvas ja mille sügavama rituaalse tuksumise juurde Grotowski tegelikult teatriuuenduse n-ö „tagasi” juhatas. Meil see „tagasi” puudub, puudub täielikult üle tuhande aasta vana teatritraditsioon, seetõttu eesti vaataja ei saagi tihti aru, milles on sellise teatri mõte ja suunitlus. Keda aga teatriuuendus siiski kõnetab, kas „ikka veel” või „juba jälle”, sellel soovitan kindlasti vaatama minna Jaan Toominga uut lavastust, sedapuhku Vilde teatri mittekutseliste näitlejate esituses. Tegemist on Jüri Kaldmaa kirjutatud näidendiga „Ärdunsoldan 2012”, mille autor, muide, teeb ise keskses osatäitmises ka oma lavadebüüdi (üldsegi mitte kehvasti, muide). Tooming on taas pannud näitlejad ühes rütmis hingama (väga hea meeskonnatöö), taas toimuvad laval seletamatud riitused ja kogu näidend suubub pelutavalt eksistentsiaalsesse müsteeriumi.

„Ärdunsoldan 2012” kõnetab meid helide vahendusel: raadio eetriragin, mängukaartide plaksatused vastu lauda, magava koera niuksatused ja urin, vikati teritamisel tekkiv kirisev, kodune heli, olematu tuulekella karjed. Helid riivavad juhuslikult meie kõrva, põrkavad omavahel kokku, hääbuvad, kasvavad, murravad, lühistavad ja toetavad teineteist. Aegamööda selginevad pildid: üksik mees niidab talvel lund, jalutu pime otsib pikksilmast tähte, vana naine mängib kujuteldavat orelit. Helid juhatavad meid asjadeni, asjad viivad meid inimeste ja nende lugudeni. Näidendi tegelased, nende lood astuvad lavale muusikaliste teemadena, lavastuse tervikkompositsioon leiab sõlmituse muusikalises kokkukõlas.

Lavastuse temporütm on ajastatud kronomeetrilise täpsusega: pausid kannavad ja karjumine tabab vaatajat kubemesse. Näitlejate psühholoogiliselt loogiline mäng vaheldub süngevõitu groteskidega. Eespool istuvaid vaatajaid kisub etendusse vaheda vikatitera häiriv kohalolu, tagumised kissitavad silmi olematus lavavalguses. Dialoogi rammivad vajalikul hetkel luuletused ja laulud. Lugusid ei jutustata, need jutustavad ennast ise asjade ja helide keeles. Mingi hetk lavastuse tempo tõuseb, üleminekud ja piirid proosa ja luule, laulude ja draama vahel ahenevad. „Kõik on võimalik, ka see, et noolest võib tõusta taeva sõjavägi!” nagu kuulutab prohvetlikult näitleja etenduses. Muusikalised motiivid sõlmuvad lõpuks kontrapunktiks, näitlejad sulanduvad kooriks, etendus riituseks, mis päädib müstilise ärdunsoldani ilmumisega.

Kunstiteose tõlgendamine on tänamatu ja ülimalt küsitav tegevus. Liiatigi ei taha vastutust selle eest keegi enda kanda väga võtta. Kes tahab, võib lavastuses näha vana ja tuntud taevasseminemise lugu, ja kindlasti leidub neid, kes tahaks selles näha kristlikku lunastuse lugu. Lavastuse apokalüptiline alatoon lubab igasugu tõlgendusi ja intrigeerivaid küsimusi. Näiteks küsib vaataja kindlasti varem või hiljem, kas tegelased on üldse elus, kas see nende kohalolu on äkki hoopis karikatuur vahelolust. Ta võib jõuda isegi äratundmiseni, et äkki on see meie maailm ise üks suur apokalüptiline vahelolu, surmailm, mõne tulnukate prepareeritud koolnukese paha unenägu.

Asetasin end küsimuste ja vastusteta Toominga teatririitusse ning sain suurepärase teatrielamuse. Ma tõesti ei tea, mida sümboliseeris vikat Toominga lavastuses, samuti kui mind ei huvita, miks Mona Lisa naeratab või mida tähendab must koer „Stalkeris”. Ärge esitage lolle küsimusi ja võtke teatrit otsejoones teatrina, iseäranis, kui see ilmub müsteeriumi vormis. Äkki siis saab inimolu puudutada „varjamatuse värisematut südant”.