Mõni mõis   

Peateemana mõisaid käsitlev väljaanne annab esindusliku pildi sellest, mis on viimastel aastatel  toimunud mõisate restaureerimisel. Arvestades viimaste aastate madalseisu ja nukra alatooniga üldpilti ehitismälestiste kaitsel, on selle aasta saak ootamatult rikkalik ja kõrgel tasemel. Kümme raamatus esitletud mõisa on vaid viimase aasta koorekiht. Anton Pärna sissejuhatavale artiklile mõisakoolide restaureerimise rahastamisprogrammist oleks lisaks oodanud ka midagi üldistavamat, midagi, mis võtaks kokku mõisate restaureerimise hetkeseisu  ja tulevikutoonid. On ju raamatus esitletud kümne õnneliku saatusega mõisa kõrval sadu lootusetu(ma)s seisus mõisaansambleid. Muinsuskaitse teemalisel raamatul võiks olla ju mingi sõnum ka nende omanikele. Kus võiks küll olla koht käsitlusele, mis konkreetsete restaureerimislugude kirjeldamisest pisut enam analüüsi pakub? 

Mitmekesine muinsuskaitse   

Raamatu sisu peegeldab väljaspool peateemat üsna adekvaatselt muinsuskaitse valdkonna mitmekesisust: artikleid on arheoloogiast, linnaruumist, maalingutest ja mõistagi majadest. Sinna kõrvale uurimusi muinsuskaitse ajaloost, viimase aja praktilistest uuringutest ja valdkonnasisestest ettevõtmistest. Varasemaga võrreldes on seekord käsitlemata jäänud juriidilised ja restaureerimisalased üldküsimused. Kirjutajate ring on lai ja rõhuasetusi jagub, napib aga  analüüsivat sisekaemust. Selles osas paistab silma Egle Tamme artikkel Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Majast, kus muuhulgas rullub lahti lugu ühe maja mälestise tunnustest, mis aja jooksul ilmusid ja kadusid – õpetlik kõigile, kes imestavad riiklike kultuurimälestiste nimekirja ja selle rakendamise süsteemituse üle. Reportaaži, mis on tehtud ja mis teoksil, kõrval tahaks näha ka küsimust: kuhu minek. Kindlasti on tegemist väljaandega, mis võiks olla erialase diskussiooni tribüüniks, pakkudes huvi ka lähiringile väljaspool muinsuskaitse süsteemi. Diskussiooni puudumine ei ole ju märk organisatsiooni tugevusest, pigem vastupidi. Kindlasti on põhjuseks ka vastava traditsiooni nappus, samuti teatud rahvuslik leigus ning väiksest erialasest ringist tulenev võimalus pidada kõiki diskussioone silmast silma. Muinsuskaitse maine ja mõistetavuse seisukohalt oleks siiski kasulik, kui mõned jutud vestlusringidest ka  avalikumatele veergudele jõuaksid.       

Uus konservatiivsem vorm       

Raamatu vormis on toimunud kolm olulist muutust. Esmalt tekitab muutus „aastaraamatust” „muinsuskaitseraamatuks” paratamatult küsimuse: kas ei ole selle taga soov loobuda igaaastasest ilmumistsüklist ja ilmuda n-ö vahetevahel. 

Loodetavasti on see mõttekäik paranoiline. Teiseks sisu mõningane nivelleerumine: valdavalt on tegemist pikemate kirjeldavate artiklitega. Senine ajakirjanduslikum vorm, kus uudisenupud vahelduvad pikemate lugudega ja kirjeldavate lugude kõrval leidub ka küsivaid ja analüüsivaid tekste, on asendunud lühemate ja pikemate artiklitega, mis esmapilgul sulanduvad kõik üheks ühtlaseks jadaks. Ja lõpuks kujundus. Senise ajakirjandusliku lähenemise  asemel on uus kujundus artiklikogumikule omaselt kuivem ja konservatiivsem. Kindlasti ei ole see probleem erialaspetsialistidest lugejatele, kellele on tähtis informatsioon ja selle esitlusviis pigem teisejärguline. Kuivõrd aga kõnetab see muinsushuvilist, kellele jõukohase informatsiooni pakkumine oli üks „Muinsuskaitse aastaraamatu” algsetest eesmärkidest. Eks aeg näitab.       

Mõnedele kriitilistele nootidele vaatamata tahan rõhutada, et väljaande olemasolu ja ilmumist juba seitsmendat aastat järjest on raske alahinnata. Oludes, kus looduskeskkonna kaitset kajastab terve hulk regulaarselt ilmuvaid väljaandeid akadeemilistest populaarteaduslikeni, on see aastas kordki ilmuv raamat  kultuurikeskkonna hoidmisest väga oluline.