Kuid, hmm, läheme siis veidi rohkem kui 42 aastat tagasi. 24. VI 1966 Edasis ilmus Niina Raidi artikkel „Kaheteistkümnes”, üsnagi meeldiv kohtumine, kus ta käsitles 1966. aasta Tartu kevadnäitust ja Põllu kohta kirjutab: „Kunstnik aga hülgab kõik elava ja esineb hoopis range mustvalge ornamentikaga („Struktuur”, „Kompositsioon”, „Tasakaal”). Kultuurilehes Sirp ja Vasar samal päeval ilmunud Evi Pihlaku artiklis „Kevadnäitus Tartus” on Põllu tööde kohta kirjas: „Juba tööde nimetused „Struktuur”, „Tasakaal” jne räägivad nende puhtdekoratiivsest optilisest eesmärgist. Neid omalaadsete katsetena vaadeldes kipuvad nad siiski jääma veidi lihtsustatuks ja sisemiselt pingelt lõdvapoolseks”. Põllu esines mõni kuu hiljem ka legendaarsel noorte kunstnike näitusel Tallinna Kunstihoones, mille peale Leo Gens 30. IX Rahva Hääles ägestus: „Me ei tohi rahulikult pealt vaadata, kuidas näiteks äsja instituudi lõpetanud andekas noor kunstnik K. Põllu esitab näitusele op-art harjutusi a+a ja a+b. Need on iseenesest efektsed mänguasjad, samas tähendab see loobumist realistlikust vormisüsteemist”.
Nonoh, vanahärra Põllu, või efektsed mänguasjad. Abstraktsuse mõtestamine koosneb 21 abstraktsest, värvikirevast, enamasti rõõmsameelsest, aga ka sageli sigrimigri maalist. Aga Põllu pole kunagi olnud silmarõõmumees, vastupidi, ta ju pigem vana silmavaevaja (kui ta just meie mõtlemisega seotud ajupoolkera ei piina). Nii et ärge lootkegi, et nii vaid pallikestega piirduda saate. Maalide kohal on kaks punkti või kriipsu. Neid vaadates tuleb silmad kõõrdi ja punktid omavahel kokku ajada. Ja siis vaadata maali. Ja siis, kui te olete püüdnud seda seisu suure vaevaga hoida, saate näha imeilusat ruumilist maailma, kus hõljuvad igasugu kujundid, olendid, tarindid. Kuni teil pea sumisema hakkab ja silmalihased valutama.
Kaljo Põllu pole Kaljo Põllu, kui ta poleks Eestis mingis asjas esimene. Ei mäleta, et stereopretensiooniga maale keegi siin varem teinud oleks. Aga maailmas muidugi on see tehnika juba 30 aastat vana: seda saame teada näitusel eksponeeritud Kaljo Põllu artiklist. Kas Kaljo Põllu on oma näituse tegemiseks läinud vaja arvutit, pole teada? Igatahes silmade ja aju koostööd elik süvenemist on tema piltide vaatamiseks ikkagi vaja. Leo Gens ehk ütleks ka nüüd, et efektsed mänguasjad, aga noh, lastekunstikooli galerii ja miks mitte.
