Olen isegi otsapidi vana kooli vend. Kannan nähtamatuks tegevaid rõivaid: T-särke ja teksapükse, mille värvlile lasen punukese rippu. Kui stiilitundlik Ilmar Raag kisendab „Lühikesed püksid ja sandaalid – ei iial“, siis mina ühman „Miks mitte? Praktiline kombo ju“. Kuulan vana mussi, putitan maamaja ja grillin tagaaias. Säravate intellektuaalide ja metroseksuaalide seltskonnas tunnen end kohatuna. Keelepruuki imbuvad tohletanud väljendid nagu „jopakolla“, „sigudik“ ja „vana“. Ühesõnaga, moest väljas.

Aga vanamoodsus pole midagi, mille üle tahaks uhke olla. Ümberringi liigub ja lehvitab uljalt liigagi palju vanamoodsust, mis teiseneb obskurantlikuks alalhoidlikkuseks. Eesti populaarseimaks parteiks tõusnud konservatiivne erakond peksab rahvusluse trummi üsnagi antisotsiaalses rütmis. „Haiglajuhid peavad hüsteeria lõpetama,“ ütleb Martin Helme kategooriliselt ja lisab teisal: „Me ei tohi Euroopa Liidu kliimapaketiga kaasa minna“. Seda sorti konservatiivide jaoks on loomulik liikumisviis selg ees marssimine: mehiselt minevikult pilku saamata tarmukal tagurpidisammul kuristiku poole. Kordagi mõtlemata, kas tänapäeva probleemid ei vajaks komplekssemaid lahendusi kui nende üleolev pisendamine.

Vanameelse omailm piirdub kriitikavaba usuga traditsioonilistesse normidesse, seadmata kahtluse alla, kas need tänapäeva heterogeenses maailmas üldse kehtivadki. Oma ignorantsust õigustatakse rahvapärase talupojatarkusega, tähendamissõnadega, mis ei seleta mitte midagi, vaid nii pühitakse ebamugavad tõed klišeede harjaga silma alt ära. Umbusuga suhtutakse kõigesse novaatorlikku, nagu usutaks tõemeeli, et XXI sajandi probleeme annab remontida XIX sajandi tööriistadega ning globaalkriise lahendada vaarisade tarkusega. „Teeme sellepärast nii, et nii on alati tehtud,“ on keegi väljas tautoloogilise tõdemusega.

Selline maailmapilt on piiratud silmaga nähtava ja empiiriliselt kogetuga. Minu maailma piirid on minu taju piirid. Kõik, mis on isikliku horisondi taga, on liiga abstraktne, ebamäärane ja ebamugav, mis ainult häirib stabiilset igapäevast eksistentsi. Sellest johtuvalt suhtub vanameelne erilise umbusuga informatsiooni, mis ohustab tema kivistunud kujutelmi. Näiteks teadusesse.

Rahumeeli lõimib vanameelne umbusu ebausuga, korjates valikuliselt „alternatiivset“ materjali: kuulujutte, vandenõuteooriaid ja teadmameeste umbluusid, kinnistamaks oma nägemuse õigsust peavoolu informatsiooni ees. Ise nimetavad nad seda oma peaga mõtlemiseks või talupoeglikuks skepsiseks. Kui vanameelsele esitatakse faktidele tuginevaid analüüse, siis tõrjub ta neid jaburate konspiratsiooniteooriatega. Vaktsiinid on Big Pharma ajupesu ja maailma elanike kiibistamisvahend, alarmeerivad kliimamudelid aga akadeemilise eliidi manipulatsioon, hiinlaste bluff, korporatsioonide salasobing jne.

Kui XIX sajandil ohustas Darwin evolutsiooniteooriaga jumalakeskset maailmakorda, siis praegu ohustavad kliimateadlased meie stabiilset heaolule ja tarbimisõigusele toetuvad maailmakorda. Tegelike valupunktide asemel lükatakse esiplaanile pseudoprobleemid, nagu pereväärtuste kaitse, millega ei lahendata aga ühtki praegust tõsiseltvõetavat väljakutset.

Suletud infomullis teineteist tagant surkides ülendavad mitmed vanameelsed ennast vabadusvõitlejaiks. Puhtast trotsist on vaktsiinivastane valmis oma tõe ja õiguse nimel minema kibeda lõpuni, mis siis, et iseenda ja kogu ühiskonna tervise hinnaga. Puhtast trotsist keerab kliimamuutuste eitaja tulevikule selja, sest tema ju jõuab oma eluaja ära elada, andes hagu isiklikule heaolu ja makromajanduse kasvule. „Tõde, tõde ja veel kord tõde. Tulgu või surm!“ hüüdis Mikk Mikiver 1988. aasta loomeliitude pleenumi kõnepuldist. „Tulgu siis surm, kas või tõe hinnaga!“ võiks kõlada sõjahüüd tänapäeva vanameelse huulilt.

Kuidas seda rahvast kõnetada, on juba iseküsimus. Psühholoog Grete Arro annab oma ööülikooli loengus „Miks maailm meie omailma ära ei mahu“ lootust, et leidub siiski kõneviis, millega sildu ehitada ja väärmõistetega võidelda ka kõige pujäänlikuma isendi puhul. Aga see nõuab pesa ehitava sipelga kannatlikkust ja järjekindlust.