Kontsert “Stella matutina”: vokaalansambel VOX CLAMANTIS, Weekend Guitar Trio, Hortus Musicus, Arianna Savall jt JAAN-EIK TULVE juhatusel Niguliste kirikus 10. XII.
Eesti muusikute puhul ei näe kuigi tihti, et nende kontserdid oleksid viimse piletini välja müüdud. Ent just nii juhtus läinud pühapäeval Niguliste kirikus, kus oma 10. sünnipäeva tähistas Jaan-Eik Tulve juhatusel vokaalansambel Vox Clamantis. Sealjuures olid nende ansamblipartneriteks veel mitmed väljapaistvad interpreedid nii meilt kui mujalt, kavas nii vana- kui kõige uuemat (st esiettekandelist) muusikat.
Tegelikult oli kõnealuse kontserdi kava ülesehitus ja selle teostus lausa omaette nähtus: nüüdisteosed kord vaheldumas gregoriaani monoodiatega, siis keskaja ja XXI sajandi väljendusvahendite ühtesulamine, ning seda kõike katkematult voolavas esituslikus tervikus. Sõnaga, pidev muusikaline kulgemine ühe aastatuhande algusest teise ja tagasi, kusjuures iidne ja (post)modernistlik ei moodustanud kunstilises mõttes mitte “aritmeetilist” summat, vaid pigem vaimse sünergia.
See, et Vox Clamantise üheks partneriks oli tollel kontserdil Hortus Musicus, pole iseenesest üllatav (vanamuusikud ju mõlemad), küll aga elektrikitarride ja elektroonika kaasamine Weekend Guitar Trio näol. Lisaks veel Brian Melvin (USA) orientaalsetel trummidel. Mida see Vox Clamantise puhul näitab? Muusikalist mitmekülgsust kindlasti ning selle juhi Jaan-Eik Tulve n-ö kunstilist universalismi, ajastuid ühendavat tervikvisiooni arvatavalt samuti.
Õhtu algas Arvo Pärdi teosega “Veni creator”, kus sai kuulda mažoorselt helklevaid vokaalseid kõlasid oreli (Aare-Paul Lattik) polüfoonilisel kontrapunkteerimisel. Peab ütlema, et uuem muusika oligi sel kontserdil eesti nüüdisheliloojatelt. Helena Tulvelt oli kavas koguni kaks teost: “Reyah hadas ‘ala” (tekst rabi Šalom Šabazi) leebelt dissoneerivasse, ent värvikasse instrumentaaltekstuuri põimus orientaalse hõnguga vokaalne monoodia. Kompositsioonile tervikuna oli iseloomulik hästi nüansseeritud dünaamika ja kõlavärvide küllus. Modernistlik helikeel pole siin vähimalgi määral vastuolus muusika n-ö igavikulise ambitsiooniga, stiililise “ühendvälja” mõttes pigem vastupidi.
Tulve teises teoses “Arboles lloran por luvia” (sõnad sefardi ladiinokeelsest rahvaluulest, esiettekanne Eestis) kõlas Vox Clamantise vokaal kummatigi justkui instrumentaalselt ja Hortuse keelpillid nagu vokaalseltki. Ning kolmanda plaanina Arianna Savalli (sopran, Hispaania) artistlik vokaaljoonis, kusjuures tema esituses võis tajuda ka mingit ekspressionistlikku ängi (tekstis: “Puud nutavad vihma järele, minu süda ohkab”). Väga terviklik ja solistile kõrgeid nõudmisi esitav lugu.
Toivo Tulevi “Suvises vihmas” (esiettekanne Eestis) võis kuulda mitmeid huvitavaid vokaalseid konstellatsioone, ühelt poolt polütonaalseid episoode harmoonilises plaanis ning teiselt pikkade vokaalpedaalide ja rütmiliste repetitsioonide komplementaarseid vastandusi. Hästi ilus ja sisemiselt harmooniline ning vaimult tasakaalus muusika. Sellele järgnes gregoriaani antifoon “Mandatum novum”, kus Vox Clamantis liikus laulva protsessioonina kiriku võlvide all ümber publiku, Weekend Guitar Trio mängis samal ajal aga üksikuid elektroonilisi, justkui läbipaistvaid ja heljuvaid tonaalseid tuginoote. Jällegi iidne ja nüüdisaegne ühes sünergilises sulamis!
Mis puutub Vox Clamantise gregooriuse laulude esitusse, siis oli kõnealuse kontserdi üks õnnestunumaid kindlasti gregoriaani communio “In splendoribus”, kus võis hämmastuda lauljate intonatsioonilisest ja fraseerimise ühtsusest, mis kokku moodustavadki n-ö tervikliku muusikalise hingamise.
Õhtu lõppes “Loreto litaaniaga”, mis kujunes kõikide eelnimetatud interpreetide esituslikuks ühisloominguks ning päädis üleva ja efektse kulminatsiooniga. Ning toonitama peab kokkuvõttes vahest sedagi, et kogu kontserti kandsid ettekandeline ühismõtlemine ja esituslik harmoonia kõikides kvaliteetides.
