Jutlusekogumikud jäävad sageli autoriga samasse kirikusse kuuluvate inimeste lugemismaterjaliks. Usuteadlase ja vaimuliku Jaan Lahe „Uks teise maailma“ võib siiski pakkuda laiemat huvi. Igatahes saab iga lugeja kogumiku saatesõnas esitatud soovi vastavuse tegelikkusele järele proovida: „Autor soovib, et need 54 jutlust võiksid anda lugejale uusi vaatenurki vanade ja tuntud kirjakohtade jaoks, avada uusi mõistmise horisonte ning olla otsekui avatud ukseks Jumala Sõna juurde ning seeläbi ka ukseks tõelusse, mida kuulutab meile evangeelium – Jumala Riiki ehk Teise Maailma“ (lk 11).
Jaan Lahe jutlusi lugema hakates lootsin väga leida vastuargumente Tõnu Õnnepalu süngele nägemusele luterluse kohta Eestis: „Luterlikul kirikul pole siin maal enam vaimset võimu. Ta küll üritab veel kangelaslikult täita rahva- või vähemalt rahvuskiriku rolli, aga kahjuks on ta ise sisemiselt täiesti lõhestunud. Temas üritavad koos elada vähemalt kolm erinevat teoloogiat, mis koos elada ei saa. Kõigepealt vana hea valgustatud luterlus, mis ilmselt siin oma viimaseid päevi elab; siis ka tõeline piiblivundamentalism (küll vähemuses); ja lõpuks päris võimas neokatoliiklik (või kuidas seda kutsuda?) liikumine.“1 Lootsin jutluseraamatust leida „vana head valgustatud luterlust“, s.t ajaloolise tausta avamist, teravmeelset eksegeesi, kriitilist fooni, põikeid teistesse kultuuridesse ning usunditesse jne. Etteruttavalt võib öelda, et kõik see on Lahe jutlustes kohal.
Eestis on legendaarseid jutlusi peetud vähe. Aeg-ajalt nimetatakse kunagise Vändra pastori Carl Körberi (1802–1883) Palermo jutlust, kus ta arvustab keiser Nikolai I. Hilisemast ajast meenub Toomas Pauli jutlusekogumiku „Kusagilt kumab valgust“ ilmumine 1995. aastal.
Jutluste taseme kohta on olnud kuulda ka kriitilisi hääli. Näiteks kirjutab õppejõud ja vaimulik Elmar Salumaa (1908–1996) oma mälestustes: „Kummaline küll: selleks et saada pastoriks, tuli õppida teoloogiat – aga kui juba pastoriametis oldi, siis leiti, et seda teadust kõige vähem tarvis läks. [—] Õhtupoolikul toimus kihelkonna kaugemas nurgas vabaõhujumalateenistus, kus kohalik pastor ise jutlustas. Oli kuum leitsakuline õhtupoolik keset suvist kõige kibedamat tööaega. Sellele vaatamata oli üsna rohkesti rahvast kogunenud jumalateenistusele. Jutluse tekstiks oli pastor valinud koha Uuest Testamendist, kus Jeesus kõneleb töötamisest, kuni veel päev on (Jh 9,4?), mida tsiteeris peast ja milline lause vist selsamal hetkel oli pähe tulnud. Mulle tundus kogu jutt töötegemisest selles olukorras niisama ebakohane kui orjadele piitsa andmine. Ja säärased seigad polnud kaugeltki mitte erandid, vaid üsna tüüpilised.“2
Jaan Lahe jutlusi lugema asudes jõutakse üsna pea arusaamisele, et autor on laia haardega teadlane ja uurija kõige tõsisemas mõttes. Juba esimeses jutluses valgustab ta lugejat küsimuses, mida arvasid kuldsest ajastust kreeklased ja roomlased, ja teeb põikeid ka Etioopia kirikusse ja vanasse iraani mõttemaailma. Mõni rida allpool otsib autor tuge talle ilmselgelt armsalt Saksamaalt, et vandenõuteooriad elegantselt tagasi lükata.
Pisut teoloogiat nuusutanud inimesel on hea kogeda, et ülikooli auditooriumis õpitu on ka kantslis kasutatav. Seejuures ei püüa Lahe jätta lugejale muljet, et piibli autorid on teoloogidele teada: „See on troostitu pilt ja küllap ka põhjus, miks Koguja raamatu meile tundmatut autorit on nimetatud vana aja kuulsaimaks pessimistiks“ (lk 27). Teisal: „„Olge kained, valvake!“ – nii manitseb oma lugejaid 1. Peetruse kirja autor, keegi meile nimeliselt tundmatu kogudusejuht, kes astub 1. sajandi lõpul üles apostel Peetruse pseudonüümi all“ (lk 202).
Teadlane Jaan Lahe avaneb kogumikus ka pedagoogina, kes teab, et teadlikkus usunditest pole Eestis kiita ning sageli on vaja lugejatele ühte ja teist seletada. Näiteks, et piiblit saab lugeda mitut moodi: „Ühte ja sama piibliteksti võib lugeda erineval moel. Me võime lugeda suurt osa Piiblist kui ajalooraamatut, mis kõneleb meile kunagi aset leidnud sündmustest. Kuid sel juhul ei ole neil sündmustel enam mingit otsest tähendust meie jaoks. Aga Piiblit võib lugeda ka teistmoodi – kui Jumala ilmutust, mis ulatub üle aegade ja sel juhul kõnetab see meidki“ (lk 20). Paarkümmend lehekülge edasi leiab ka väga näitliku seletuse, kuidas autor seda mõistab: „Võib öelda, et Kristuse kõikjalviibiv müstiline ihu, mida me kirikuks nimetame ja mille liikmed me ristimise kaudu oleme, on otsekui vaimne ruum, mis ümbritseb kõiki neid, kes on tema omad – nii minevikus kui tulevikus, nii selles kui teises maailmas. Nõnda kõrvaldab ristimine mitte ainult kultuurilised ja sotsiaalsed piirid, vaid ka aja- ja ruumipiirid. Kas pole eriline privileeg ja au, et võime olla samas ruumis koos Pauluse ja Lutheriga, Bachi ja Tillichiga?“ (lk 37).
Need esile tõstetud isikud äratavad uudishimu ka teiste suurkujude vastu, kes on autorit mõjutanud. Tundub, et üheks neist võib olla Uku Masing (1909–1985), keda Lahe nimetab ikka ja jälle eesti suurimaks teoloogiks. Autor on kindlasti kodus ka Saksa teoloogia eri suundades Teoloogilistest mõjutajatest julgen ettevaatlikult välja tuua eksistentsialistliku teoloogi Rudolf Bultmanni (1884–1976), kelle mõtte „alati olevikulisest“ Jeesuse sõnumist on Lahe kogumiku saatesõnas eraldi välja toonud (lk 11). On sümpaatne, et aeg-ajalt on autor kasutanud ka teistest traditsioonidest lähtuvaid autoriteetide, näiteks müstikute William Blake’i ja Emanuel Swedenborgi, psühholoogi ja filosoofi William James’i, psühhoanalüütik Erich Frommi jt mõtteid, mistõttu on jutluste sõnum mitmetahuline ja avatud.
Kui ettevaatlikult üldistada, et leida Jaan Lahe jutlustes läbiv joon, siis võib see olla veendumus mõistuse vajalikkuses usuasjades: „Ilmutus ei sunni meid uskuma mingeid mõistusevastaseid jaburusi. Eksivad kõik need, kes väidavad, et kristlane peab hülgama mõistuse ja kriitilise mõtlemisvõime ning järgima üksnes mingit tumedat ja hämarat sisehäält, mis on tegelikult üks petlikumaid asju siin maailmas üldse“ (lk 55). Kogumik „Uks teise maailma“ sisaldab vanast heast valgustatud luterlusest lähtuvaid jutlusi, kus lükatakse tagasi usuga seotud naiivsused ja vandenõuteooriad, proovitakse järele mõistuse võimalused ning aktsepteeritakse sõnade ja mõtete kohatist küündimatust teise maailma suhtes.
1 Tõnu Õnnepalu, Vundamentalismist. – Edmund Burke’i Selts, 18. IX 2017.
2 Elmar Salumaa, Tiib pandud aastaile õlale. Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 361.