Jüri Allik, snd 3. III 1949, Tartu ülikooli psühholoogia instituudi eksperimentaalpsühholoogia osakonna juhataja, eksperimentaalpsühholoogia professor
Teine elutööpreemia laureaat Jüri Allik on rikkuse usku. Mitte selle rikkuse, mida koi sööb ja rooste rikub, vaid sellise, mis ei sünni patta panna, aga ilma milleta ei ole midagi patta panna. „Peale riigi majanduse on oluline ka riigi teaduslik rikkus,“ kirjutas ta paar päeva enne 19. XII 2018 sõlmitud teadusleppe allkirjastamist. „[E]i ole mitte ühtegi edukat majandust, mis ei oleks ka teaduslikult rikas.“
Teadusliku rikkuse moodustavad asjad, mida teised kasutavad; ka saavutused, millele toetuvad teised teadused. Ta on suutnud möödapääsmatute arvude abil selgeks teha, et teadus on üks Eesti edukamaid majandusharusid, kus tööviljakus on kordades kõrgem kui mujal. Rakendades selleks oma psühholoogiaalaseid teadmisi ja järgides Endel Tulvingu seisukohta, et teadmised kinnistuvad alles siis, kui neid kuus korda korrata. Nii oleme saanud haruldase ülevaate sellest, kuidas meie teadlastel maailmas läheb. Võimalik, et selles arvude maagias heiastub akadeemik Alliku isa, kes õpetas Tallinna tehnikaülikoolis matemaatikat.
Jüri Allik on andnud pea ulmelise panuse Eesti psühholoogiateadusse ja ka psühholoogia kui ülikoolieriala arendamisse. Tema teadustöö on silmapaistev nii sisult kui ka mõõdikute valguses, olgu see siis varasemad uuringud nägemise ja liikumise tajust, liikumine isiksuseomaduste ja nende geograafiliste jaotumise kallale või rahvuslike stereotüüpide tekkemehhanismide analüüs. Üks klišee kõlbab siia: tema töid iseloomustab uudsus ja julgus mõelda raamidest välja. Ka siis, kui need raamid on tajumatud mõttemallide osad. Nii näiteks see, et rahvuste kohta käivatel stereotüüpidel ja tegelikel isiksuseomadustel ei ole mingit seost.
Isiksusepsühholoogia valdkonda on ta täiendanud paljude põnevate nüanssidega. Tema sule alt on pärit hulk õpikuid ja aimeraamatuid ning hulgaliselt üldsusele suunatud kirjutisi. Ta on vedanud nii Eesti kui ka Euroopa teaduse finantseerimise mehhanisme, nõustanud presidenti, toimetanud rahvusvahelisi ajakirju ja kandnud ülikoolis teaduse administreerimise koormat.
Miks on ta seda kõike jõudnud (hästi teha), on akadeemik Allik sõnastanud oma tagasivaateraamatu pealkirjana: väldi igavaid inimesi ja olukorda. Temaga pole iial igav, ka mitte teaduste akadeemia tagatoas. Pole siis ime, et ta ei talu keskpärasust, mida Eesti teadussüsteem tema arvates igati soosib. Miks ta on vahva, on sõnastanud Tiit Kändler: kuna ta ei arva, vaid teab, tuginedes hiiglaslikest küsitlusandmebaasidest kaevandatud andmetele. Selles mõttes on ta nagu Tulvingu koer, kes ka ei arva, kuhu kont on maetud, vaid teab seda.
Ta teab ja tõestas ka teistele, et teadvustamata otsustuste reegli, mis on tänapäevani kõige mõjukam tajuteooria, sõnastas esimesena mitte Hermann von Helmholtz, vaid Tartu ülikooli esimene rektor Georg Friedrich Parrot. Last but not least, akadeemik Allikule lihtsalt meeldib eesti keeles kirjutada ja inimestele keerulisi asju lihtsalt selgeks teha.
