Kultuuriministeerium seadiski eesmärgiks luua uus õiguslik regulatsioon, milles oleks arvestatud praeguste oludega ning mis looks kultuuriväärtuste kaitseks ja säilimiseks sobiva raamistiku. Kultuuriväärtuste kaitseks seatud omandiõiguse kitsendused pidid olema proportsionaalsed ning arvestama avalikust huvist lähtuvat eesmärki. Uus regulatsioon pidi olema ka õigusselge, lihtsam ja arusaadavam.
Nüüd ongi kõike eelloetletut taotlev seaduse eelnõu muinsuskaitseringkondade laual, et nad saaksid tutvustada seda laiemalt muinsuskaitse valdkonna ekspertidele, mälestiste omanikele, erialaliitudele ja teistele huvigruppidele. Loodetakse saada tagasisidet, arvamusi, märkusi ja ettepanekuid. Aega selle kõige tegemiseks on aga ebamõistlikult napilt – 19. septembrini. Olen osalenud esimese MuKSi koostamisel ning olnud ka selle seletuskirja esitaja riigikogus ja ka tänaseni kehtiva MuKSi valmimise arutelude juures, ja arvan, et kümnest päevast siiski ei piisa varasemaga võrreldes uue ja olulisi kvalitatiivseid muudatusi taotleva dokumendi täiendamiseks. Seejuures olen ma kaugel arvamusest, nagu oleks esitatud eelnõu koostamisel tehtud töö maha visatud. Meieni on jõudnud ju dokument, mille saab edasises arutluses aluseks võtta. Selle maht (109 paragrahvi 35 lk-l) on kehtiva seadusega (54 paragrahvi) võrreldes peaaegu poole pikem. Alati ei ole siiski kvantiteet see, mis määrab ühe või teise seadusakti vastuvõtmise ja rakendamise edukuse. Eelkõige on selle eelduseks ikkagi seaduse sisemine loogika ja sidusus teiste kehtivate ning valdkonda puudutavate seadustega. Kuigi viimaseid, mida tahetakse muuta, on 13 ning enamasti puudutab muudatus vaid ühte-kahte sõna, võivad põhilised mittehaakumised tekkida juba riigikogu menetluses ehitusseadustiku, planeerimisseaduse ning nende rakendamise seaduse eelnõuga. Kui MuKSiga tegeldakse riiklikul tasandil, siis ehituse ja planeerimisega põhiliselt kohaliku omavalitsuse omal.
Peatumata pikemalt kõigil 109 paragrahvil, tahan tähelepanu juhtida siiski mõnele nendest. Endise bürokraadina tean seda, et üksikute paragrahvide mõttest arusaamiseks tuleb lugeda seaduse eelnõuga kaasas käivat seletuskirja, mille pikkus (58 lk) on samuti aukartust äratav. Leheküljel 6 saame teada, et senine muinsuskaitseamet on kavas asendada kultuuriväärtuste ametiga, mille funktsioonide hulka kuuluks ka muuseumidega tegelemine (seni tegi seda ministeerium). Mida positiivset võib nimevahetus endaga kaasa tuua, seletuskirjast ei selgu. Kas pole tegu mitte liigse optimismiga loodetava sünergia suhtes? Vaid muinasjutus võib juhtuda, et kui kaks vaest leivad ühte kappi panevad, siis ka rikkus perre tuleb. Pealegi on kultuuriministeeriumil 1990ndatest keeleameti ja muinsuskaitseameti (samuti arhiiviameti, mis nende haldusalasse küll ei kuulunud) likvideerimise ja inspektsioonidega asendamise kogemus. Peale paraja segaduse ning ümbernimetatud muinsuskaitseinspektsiooni uute kirjablankettide, maja- ja uksesiltide jms asendamiseks kulutatud 150000 krooni see muud kaasa ei toonud. Viie aasta pärast taastati muinsuskaitseameti nimetus järjekordse seadusega uuesti ning jälle vahetati kogu atribuutika välja. Järjepidevuse lõhkumisena näen ma ka eesti rahva teadvuses peaaegu sada aastat kasutusel olnud ning juurdunud nimetuse „muinsuskaitse” asendamist nõukogude ajal kasutusel olnud sõnaga „kultuuriväärtus”. Kui seaduse enda sisulises osas on viimase kasutamine kohati igati õigustatud, siis ameti nimetuses on sellise muudatuse tegemine küll küsitav.
Mõneti küsitavaks pean ka osa mälestiste (ajaloomälestistest hooned ehitusmälestisteks ja arheoloogiamälestistest looduslikud pühapaigad uueks mälestiste liigiks – looduslikeks pühapaikadeks) ümbernimetamist, nimelt kaasneva bürokraatia ja muinsuskaitses niigi napi tööjõukulu lisandumise tõttu.
Kui võrdlemisi terviklike muinsuskaitsealade suhtes on muinsuskaitses kujunenud mingisugunegi käitumismuster (valdavalt ajaloolisi linnasüdameid on Eestis 11, millele lisandub looduse ja inimese koosmõjul kujunenud terviklik ajalooline keskkond – Rebala kultuurmaastik), siis neid ning ka mõisakomplekse või kirikumõisaid jt mälestisi sageli ümbritsevate kaitsevööndite osas ei olda nii üksmeelel. Võrdlemisi vabad käed jätab nende suhtes ka uus eelnõu. Sama on juhtunud ka mälestiste vaadeldavusega. Kuigi seletuskirjas rõhutatakse, et see on üks mälestise kaitse olulisi tahke, on seaduses lahtiseks jäänud just mehhanism, kuidas seda saavutada. Vaatekoridorid on vaid fikseeritud Tallinnas ja Pärnus ning kehtestatud kohalike omavalitsuste teemaplaneeringutega.
Hoopiski puudub seaduses miljööalade mõiste, rääkimata kaitsemeetmetest. Ometi on ju enamik Eesti kaitsealasid omavate ajalooliste linnade XIX-XX sajandi esimesel poolel tekkinud äärealasid ja väikelinnade keskusi just väärtuslikud oma miljöö poolest. Kui lisame siia ka külakeskkonnaga seotud asustusalad üle terve riigi, siis võime vaid ette kujutada, milline oht ähvardab meie inimtekkelist keskkonda. Loota ainult planeerimisseaduse jõule oleks naiivne. Selles võib igaüks veenduda Tallinnas Kadriorus või Nõmmel, aga samuti Tartu eelmise sajandi algupoole linnaosades.
Mälestiseks tunnistamine on paljuski seotud ühiskonnas valitsevate väärtushinnangutega, mis aga muutuvad ajas. Ka mingite ajaliste raamide etteandmist ei peeta mõistlikuks. Kui Tallinna laululava lülitati polütehnilise instituudi 50. tegevusaasta puhul 1988. aastal ENSV ehitusmälestiste nimekirja (s.o 28 aastat pärast valmimist), siis leedulased, kes püstitasid selle koopia Vilniusse, võtsid selle kaitse alla kohe, kui see valmis sai. Nüüd on aga need mõlemad seoses Baltimaade laulupidude traditsiooniga UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirjas. Ka nõukogudeaegne pärand hakkab meil tasapisi seoses Euroopas hoogustunud külma sõja pärandi väärtustamisega jõudma lammutamise asemel ajaloo näitelavale. Seejuures on aga riiklikku registrisse jõudmise protseduur tehtud liialt keeruliseks. Üldse on välja jäetud võimalus eritasemeliseks liigituseks, kus oleks koht ka kohaliku tähtsusega mälestistel. See, mis Tallinnast või Tartust külakolkasse saabunud ekspertidele võib tunduda väheväärtuslik, võib kohalikus mõõtkavas olla ainulaadne. Eriti puudutab see memoriaalseid objekte (kellegi sünnikodu või tegevusega seotud paik, mingi kohaliku tähtsa üritusega seotud hoone jms) – uue regulatsiooni kohaselt vormistatakse isegi registrites ajaloomälestistest hooned ümber ehitusmälestisteks (mida nad sisuliselt ei ole), nii et neil on üldse vähe lootust sattuda mingitessegi kaitset võimaldavatesse nimekirjadesse.
Sellise võimaluse vajadusele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka kultuuriministeeriumi juures koos käiv ja formaalselt ministrile nõu andev muinsuskaitse nõukogu. Uue seaduse järgi viimast küll päriselt ära ei kaotata ning isegi vastav paragrahv on eelnõus olemas, kuid selle institutsiooni roll on jäetud äärmiselt ebamääraseks (mälestiseks tunnistamise kriteeriumide sõnastamine jms) ning menetlustoimingutest (näiteks teatud vaidlusküsimustes peaeksperdi rollis olemine) on nõukogu välja lülitatud.
Kuna lisaks senise rahalise toetuse andmisele tahetakse enam panustada omanike nõustamistegevusse ning teatud operatsioonide (muinsuskaitseliste eritingimuste koostamine, järelevalve) tegemisele või tellimisele muinsuskaitseameti enda poolt, siis sõltubki kogu tulevase uue MuKSi rakendamise edukus summadest, mida Eesti ühiskond peab võimalikuks kultuuriministeeriumi kaudu riigieelarves muinsuskaitse valdkonnale eraldada. Seda, et see on viimasel kümnel aastal teinud vähikäiku, näitavad kas või kaks arvu: kui 2005. aastal eraldati mälestiste omanikele muinsuskaitseameti vahendusel 17950000 krooni ehk 1147214 eurot, siis sel aastal on see vähenenud 600 000 euroni. Võrdluseks olgu mainitud, et selleks aastaks esitati mälestiste korrastamiseks – ilma pühakodade programmita – 259 nõuetekohast taotlust summas 38 862 06538862065 eurot ehk 65 korda rohkem, kui riigil oli võimalik eraldada.