Räägi palun lähteülesandest, mille Adeli rehabilitatsioonikeskuse ja nüüd adopteerimise teemaga püstitad. Kuidas sa selle talvel alustanud tudengitele sõnastasid?
Laiemalt seisneb lähteülesanne selles, et dokumentaalfilmi tegija ei tohi kunagi olla tähtsam kui inimesed, keda ta filmib. Filmitegija peab tegelikult nagu ära kaduma. Ja kuna see meie kultuur on praegu selline, et kõikjal on tipud ja räägitakse kogu aeg neist, kes on kuulsad ja tublid, siis on minu meelest dokumentalisti ülesanne filmida elu ennast ja inimesi, kellest iga päev ei räägita. Just nendelt, kes puutuvad raskustega kokku rohkem kui keskmine inimene, on filmitegijatel kõige rohkem õppida, eelkõige alandlikkust.
Kitsam ülesanne on olnud nii Adelis kui ka nüüd töö inimestega. Muidugi võib teha filme ka kividest, loodusest ja linnast ja majadest, aga kõige-kõige keerulisem on ikkagi inimhinge üles võtta. Seetõttu ongi lähteülesanne teha film suhtest: filmitegija suhtleb inimesega, keda ta filmib. See on põhitingimus, kuidas võita usaldust, millel dokumentaalfilm baseerub. Me ei tee ju töölepingut nendega, keda me filmime, vaid inimesed annavad loa, et kaamera hakkab neid jälgima. Nad usaldavad inimest kaameraga, usuvad, et neid ei kuritarvitata ega lõhuta nende elu.
Kõige-kõige huvitavam on see, et režissöör peab ära arvama, millal lavastab filmi elu ja millal filmitegija. Tuleb leida tasakaal, sest on asju, mida ei ole võimalik dokumentaalfilmis ise juhtida, sest elu juhib. Lihtsalt allud sellele, mis toimub kaamera ees.
Kui elulistes olukordades – ütleme, et oli kooma ja nüüd ei suuda seni edukas inimene ühtäkki liigutada isegi oma väikest varvast ning peab uuesti rääkima õppima – tekib suhe, kus koomast välja tulnu annab kaamera kasutamiseks loa, siis peab tegija rangelt teadvustama, mida ta võib ja mida ei või teha. Need on väga eetilised küsimused. Siin on lähteülesande see osa, kuidas ja mida sa võid näidata, kui lähedale ja kui intiimseks minna. Kui mängufilmis on näitlejad, siis dokis on tegelasteks inimesed, kes peavad pärast filmi edasi elama. Kui nad ka usaldavad filmitegijat, ei saa nad võib-olla vahel aru, et see on film ja kui see valmis saab, siis näevad seda – ütleme näiteks televisioonis – kõik. Režissööri vastutus on ka mõista, mida suudab kanda see inimene, keda ta filmib, kui ta näeb end päris alasti, nende filmide puhul kas väga rasketes tingimustes või keerulistes inimsuhetes. Tekivad olukorrad, kus filmitegija hakkab korraga mõtlema, et milleks ma filmin ja kas ma tohin seda jäädvustada. Kui isegi filmimise ajal sellele ei mõtle, siis vähemalt montaažis tuleb otsustada, kas panna sisse see kõige dramaatilisem hetk, mis oleks vaatajale väga huvitav, või mitte.
Saan aru, et julgustav sõnum tudengitele oli, et tähtis on protsess, mitte tulemus.
Seekord oli lähteülesanne seotud sellega, et meil on üksteist üliõpilast, aga polnud võimalik leida ühtteist perekonda; ikkagi väga vähe on inimesi, kes lubavad nii intiimsesse keskkonda nagu oma pere, oma koduseinte vahele. Tudengid pidi tööd tegema paarides ja kui ma ütlesin, et teete filmi kahekesi, oli esialgu vaja korduvalt vastata küsimusele, kuidas saab ühel dokil olla kaks režissööri. Siinkohal ütleksingi, et protsess oli tähtsam kui tulemus: oma ego murdmine olukorras, kui on kaks inimest, kes õpivad filmitegemist, on väga ambitsioonikad ja tahavad kõike kiiresti teha. Alguses võib tunduda, et miks peab seda tegema kellegagi koos, aga siis leitakse ühine keel – ja mitte ainult perega, keda filmitakse, vaid ka omavahel.