Oma teoses uurib Paolo Gerbaudo aastatel 2011–2016 laias maailmas tekkinud olulisemaid protestiliikumisi. Autor on valinud sündmustele võrdleva lähenemise. Vaatluse all on nii araabia kevade sündmused, New Yorgis aset leidnud OWS ehk Occupy Wall Street, Pariisi Nuit Debout, Kreeka aganaktismenoi kui Hispaania indignados-liikumine. Nende erinevates geograafilistes punktides ja sotsiaalsetes olustikes toimunud ürituste ühisnimetajaks pakutakse raamatus „väljakute liikumist“ (movement of the squares). Uurimus põhineb 140 intervjuul, milles autor küsitles protestiliikumise aktiviste ning osalisi.
Protestilaine peamise põhjusena tuuakse esile majanduslikku ja poliitilist kriisi, mis algas võlamulli lõhkemisega 2007-2008. aasta paiku USAs. Ameerika majandusteadlane ja Nobeli laureaat Joseph Stiglitz on pidanud seda sügavaimaks languseks pärast 1930. aastate suurt depressiooni.1 Ülemaailmset katastroofi tundsid omal nahal miljonid majapidamised. Majanduskriisi mõjusid võimendas veelgi liberaalse demokraatia legitiimsuse kriis, mis on Gerbaudo sõnul kestnud juba 1990ndatest alates. Paljud on pettunud poliitilises süsteemis, mis pakub valijaile vähe, kuid peab tähtsaks lobistide häält. Maailma poliitiline eliit eelistas inimeste päästmisele kriisi põhjustanud pankade huvide häbitut teenimist. Poliitilise- ja finantsoligarhia varjamatu arrogantsus kutsus reaktsioonina esile seni õndsas konsumerismiuimas viibinud kodanike jälestuse, mis mobiliseerus rahumeelsest kirumisest juba edasi linnaväljakutele.
Autor näitab, et kuigi globaliseerumise vastased jõud on alati eksisteerinud, siis nüüd tekkisid eeldused selle laienemiseks massidesse. Uut protestikultuuri iseloomustaski ühelt poolt anarhistide veendumus osalejate omavahelisest horisontaalsest lõimitusest ning kesksete liidrite puudumisest, teisalt aga populaarsem apelleerimine rahvasuveräänsuse ja kodanikuõiguste suunas. Gerbaudo osutab, et globalismivastastest anarhistid ei lähtunud oma tegevuses n-ö laiade masside kaasamise ideest, vaid isetegevusest ja individualismist – mida võib pidada esimesega hoopistükkis konfliktis olevaks. Ainult selliselt pinnalt ei oleks protestiliikumine isegi soodsatel tingimustel suutnud kasvada arvestatavat osa ühiskonnaliikmeid kõnetavaks.
„Väljakute liikumise“ sotsiaalseks baasiks peab Gerbaudo nelja ühiskonnagruppi: uusvaesed (nouveaux pauvres); pöördumatult proletariseeruv keskklass; tööstustöölised, keda ähvardab tehaste sulgemine ja nn kadunud põlvkond ehk näiteks sellised noored, kes ei õpi ega tööta. Loogiliselt võttes kõik need, kes globaliseerumisest pole mitte võitnud, vaid kaotanud. Vaeste suur osakaal iseloomustas ülestõuse peamiselt araabia maades ning Brasiilias, kus aktiviseerusid faveladodest pärit kehvikud. Selleks, et laia haardega massiliikumine oleks ligitõmbav, peab väljendatav ideoloogia haakuma paljude inimeste jaoks oluliste sõnumitega. Viimast suundumust nimetab Gerbaudo populismiks, kuid täpsustab kohe, et ei tituleeri seda mitte halvustavalt ja hukkamõistvalt, vaid ütleb, et see ongi rahva ideoloogia (ideology of the People) oma ehedal kujul. „Väljakute liikumine“ haarab populismist kolm vastasust (anti-), milleks on poliitilise eliidi-, suurfirmade- ja semukapitalismivastane eetos. Ta positsioneerib ennast rahva nimel kõneleva, tõelise demokraatia (real democracy) eest seisva, kodanikule poliitikute poolt ära võetud õiguste tagastamist nõudva jõuna. Näiteks Kreeka meeleavaldajate arsenalist pärit loosung kõlab nii: „Iga korrumpeerunud poliitik väärib kas koju või vanglasse saatmist“.
Gerbaudo märgib, et kui algses anarhistlikus vastutegevuses seati lipukirjaks vähemuste õigused, siis „väljakute liikumine“ asetas esiplaanile juba avaramad, rahvusliku suveräänsuse küsimused. „Väljakute liikumise“ üheks edu põhjuseks oli kindlasti ka ühismeedia oskuslik rakendamine kodanike mobiliseerimisel ja tegevuste juhtimisel. Moodsad tehnilised vahendid pakuvad aktivistile võimalusi, kuidas võimudest ja nendega kollaboreerunud meediakanalitest sujuvalt mööda minna. Protestid lõppesid igal maal erinevalt. Need kas lakkasid ise (nagu Prantsusmaal), suruti võimude poolt maha (araabia maades ja Türgis) või modifitseerusid mingisse muusse poliitilisse vormi, näiteks uueks parteiks (nt Podemos Hispaanias).
Võib ka olla, et osa rahulolematusest konverteerus Brexiti käigus Euroopa Liidust lahkujate häälteks ning möödunud sügisel USAs Donald Trumpi valijateks. Maailma poliitilisel eliidil õnnestus pärast laialdasi proteste küll kodurahu säilitada, kuid hind, mida selle eest makstakse, võib olla ülimalt kallis. Näiteks kirjutas ettevõtja Alar Tamming mõni aeg tagasi, et süsteemi raha juurde pumpamisega ei parandata tavaliste inimeste olukorda, vaid see läheb pankade hapuks läinud võlgade katteks. „Iga pidev protsentuaalne kasv viib eksponentsiaalsele kasvule, mis maakera piiratud ressursside juures on võimatu. Lisaks eeldab see ka rahahulga pidevat suurenemist, mis viib aga hüperinflatsioonini ning inimeste säästude hävimiseni. See et praeguses süsteemis on midagi väga valesti, peaks olema selge kõigile, kes jälgivad maailma keskpankurite tegevust ja nende katseid kreenis rahasüsteemi veel kuidagi püsti hoida.“2 Seega võime juba varsti näha, kas uue rahandusliku mulli lõhkemine käivitab tsunami, mis pühib mõnes maailma riigis minema ka selle pseudodemokraatliku poliitilise süsteemi. Rahumeelsete väljaku-kogunemiste asemele paistab aga tulevat kurjem tegevus, nagu veendusime alles hiljuti Hamburgis Saksamaal, kui mässati G20 riikide kogunemise vastu.
1 Joseph Stiglitz. Vaba langemine. Ameerika, vabaturg ja maailmamajanduse langus. Tänapäev 2011.
2 Alar Tamming: praegune majanduskasv hävitab inimeste säästud, Postimees 3. august, http://majandus24.postimees.ee/4198907/alar-tamming-praegune-majanduskasv-havitab-inimeste-saastud