Eurooplane näitab näpuga USA poole, kust kõik see ebatõsidus alguse saanud (ühtlasi osutades keskmise ameeriklase lapsemeelsusele, võrreldes poleeritud eurooplasega). Õigem oleks näpuga näidata iseendale. Mängivale inimesele meeldib mängida. Ja kui kõht on täis, esmased ellujäämise mured murtud, lähebki mänguks. Publik nõuab, turg toetab ja pakub. Lõppeva nädala erutavaimaks valimismänguasjaks (seda ka tänu suurele eelreklaamile) osutus rahvusringhäälingu tellitud ja akadeemiliste tegijate meisterdatud „Valijakompass”, mille abil oli kolmapäevaks oma poliitilisi sümpaatiaid otsinud juba mitukümmend tuhat inimest. Tõenäoliselt proovisid uut mänguasja küll poliitiliselt aktiivsemad ja teadlikumad arvutikasutajad, kelle eelistust masin ei muutnud, seega on masin ohutu. Ja kuna teiste seas ka ERR i üks ülesandeid on põhiseadusliku riigikorra tagamine, sealhulgas siis ka kodanikuõiguste aktiivse kasutamise propageerimine valimistel osalemise kujul, siis võib öelda, et kõik on parimas korras.
Mündi teisel poolel peitub siiski ka mõni pisioht. Esiteks võib mänguasja kasutajale jääda ekslik mulje, justkui olekski mõne detailiküsimuse abil võimalik kindlaks teha inimese maailmavaade ja sellele toetuv poliitiline eelistus valimistel. Ja kui see kord juba nii lihtne on, siis võib ju kergesti süttida ka pahameel praeguse kuluka valimiskorralduse aadressil (kommentaaride järgi näiteks ei oska kaugeltki kõik teha vahet valimiste tehniliselt laitmatuks läbiviimiseks ja tulemuste väljaselgitamiseks vabariigi valimiskomisjonis kuluval rahal ning erakondade kampaaniakuludel, mis on mitu korda suuremad ja üldse üsna sihitu sõnnikulaotamine). Näiteks sünnib ohtlik väärarvamus, nagu võiks, kui teadlased kord mõistavad teha tarku masinaid maailmavaadete ja poliitiliste eelistuste selgitamiseks, parlamendi korralise moodustamise masinate hooleks jättagi. Oleks odav, käratu, tänavapiltki visuaalreostuseta. Vaid selle puudusega, et võim otsustada, milliseid küsimusi masinasse pannakse, koondub väga väikese inimhulga kätte. Aga kes kaitseb ühiskonda, kui see „tarkade klubi” osutub ekslikuks või koguni hulluks läheb?
Traditsioonilise valimisetenduse dikteerimine on juba praegugi väikese hulga käes ja ega see pole arvamuste mitmekesisuse esindatusele kasuks tulnud. Valimiseelsed kuud on umbes nelja politoloogi, kuue ajakirjaniku ja viie reklaami/imagoloogia/turunduse eksperdi pidupäevad. Ükski saadikukandidaat, isegi mitte peaminister ei saa oma mõtete esitamiseks sedavõrd palju eetrit ja paberipinda kui õpetatud ekspert nendesamade mõtete (mida me pole pahatihti otseesituses kuulnudki) „teaduslikuks” tõlgendamiseks. Jättes siinkohal isegi kõrvale nende tõlgenduste kõikuva kvaliteedi, nendin ainult, et hindajate ja otsustajate ringi pidev ahendamine, meedia kalduvus mugavuse pärast küsida hinnangut ainult kõige edevamatelt (selmet kõige pädevamatelt) vaesustab kodaniku maailmapilti ega aita sugugi kaasa igaühe otsuste kvaliteedi kasvule, mida ekspertarvamuste vahendamisega taotletakse.
Masinad on võitnud, meedia on võitnud, eksperdid on kõige rohkem võitnud. Aga nemad ju ei hakka valitsema …
Siin jutt katkeb ning Sirbi lugeja, eriti aga iga puhtast kullast poliitiline pühak ning ühiskonna valve-eetik, kel juba pühakirjadesse raiutud võõrandamatu õigus esimese kivi viskamiseks, sukeldub terveks nädalaks ärevasse ootusesse. Sest enne järgmist reedet ei selgu kuidagi, kas Sirbi toimetaja otsustab valimiseelses olukorras käituda eetiliselt või veel eetilisemalt ja mismoodi see ka välja näeb. Kannatust!