Hiljemalt 8. märtsil kuulutab president välja Euroopa Parlamendi (EP) valimised ning aprilli lõpuks registreerib valimiskomisjon kõik kandidaadid ja nimekirjad. Erakondade valimiseelsed toimingud on juba ammu alanud, aga mitte veel kampaaniad, sest esiteks ei ole erakondadel pikaks kampaaniaks sugugi raha ja teiseks on lõpule viimata see kõige raskem töö ehk kandidaatide järjestamine nimekirjas. Suuri isiksusi on ju igas erakonnas rohkem kui tõenäoliselt marjamaale mahub ja mida suurem ego, seda suurem ka solvumine, kui kõrgeausust nimekirjas õigele, see tähendab, esimesele kohale ei määrata.

Sõltumata sellest, mida ka ei näitaks hetke arvamusküsitlused, võib igaüks kuuest parlamendierakonnast küll loota kahele, kuid kampaaniat planeerides enam-vähem kindlalt arvestada ühe mandaadiga. Ka riigikogus esindamata rohelised ja parempoolsed ei ela lootuseta ning kui neile ka saadikumandaati ei peaks jaguma, siis on nende tulemusel ülejäänute jõuvahekorrale oma mõju. Nii või naa, Eestile kuulub EPs vaid seitse mandaati ja nagu varasematelgi kordadel on ees puhtakujulised isikuvalimised ühes üleriigilises ringkonnas, kus erakonna kaubamärgil suuremat tähendust ei ole. 2019. aastal tõid iga erakonna kaks tipmist nime üle kolmveerandi kõigist nimekirjale antud häältest (vt joonis), mistõttu ei ole mõistlikku põhjust, miks üldse peaks esitama rohkem kui kolme kandidaadiga nimekirju. See kolmas oleks võimalik asendusliige ootamatus hädaolukorras. Seadus võimaldab aga igal erakonnal ritta panna üheksa nime ja vähemaga esinemist peetakse nõrkuse signaaliks.

Sellele vaatamata seisab hääletaja ees tegelik valik kuni 16 inimese vahel, mis ei ole keerulisem kui hääletamine lauluvõistluse poolfinaalis, kusjuures kõik tõsised pretendendid on ühiskonnas ülituntud ning paljud neist EPs või ka mõnes muus Euroopa institutsioonis juba varem töötanud. Lauluvõistlusel on loomulik anda hääl oma lemmiklaulule, aga kuskil kuklas tiksub ikka mõte, et lõppvõistlusele jõudev laul peab meeldima ka teistele, mitte ainult eestlastele.

Kõik on tuttav ja turvaline, aga et päris igav ei hakkaks, tahaks vanade laulude asemel midagi uut ka kuulda. Mõistagi ei kavatse ega suudakski ükski valija vanadest tuttavatest end täiesti uueks luua. Reisimees jääb ka tulevikus reisima, süveneja mahukaid dokumente lugema ja kuluaariguru arvukaid kolleegisuhteid arendama. Kes on „seal Brüsselis“ kokku mõjukam, on pigem maitseotsus.

Kontinendiüleseid küsitlusi EP valimistulemuse ennustamiseks ei tehta, aga iga riigi küsitlusi kokku panevad arvutused näitavad euroskeptiliste parempoolsete toetuse mõningast kasvu võrreldes 2019. aasta seisuga, mis on siiski kaugelt ebapiisav selleks, et neli seni head koostöövõimet ilmutanud parteilist põlisperekonda (kristlikud ja sotsiaaldemokraadid, liberaalid ja rohelised) EPs tugeva enamuse kaotaksid. Ja väiksem ülekaal pigem liidab kui lahutab. Kes annab oma hääle väljapoole seda gruppi, tehku seda teadmises, et suunab oma esindaja viieks aastaks otsustele vähese mõjuga opositsioonipinki nühkima, olgu too muidu kui tahes kena või põhimõttekindel inimene. EP töökord ei anna ka võimalust sisulist tööd obstruktsiooniga takistada või vähemuse tuju järgi rongi tagurpidi sõitma panna.

Etenduseks on enam-vähem kõik valmis, kuid permanentset iludusvõistlust ei neela alla valijad ega ajakirjandus. Vaja on sõnastada ka valimiste põhiküsimus ja positiivne programm. Jaanuari keskel tutvustas Postimees põhjalikult liikumissuunda näitavat uuringut, kus autorid Ivan Krastev ja Mark Leonard on tuvastanud viis eurooplasi painavat, kuid riigiti eri kaaluga põhimuret: majandus, kliima, pandeemia, sisseränne ja sõda*. Eestis pidas küsitletuist 40% tähtsaimaks kriisiks Venemaa agressiooni, 29% globaalset majanduskaost, kliimamuutust ja immigratsiooni aga kõigest 6%. Järelikult peaks EP valimiste eel olema fookuses Ukraina võit sõjas, kuid sellest ei ole ju Eestis midagi rääkida, sest kõik on võidu poolt ja üldse on julgeolek NATO, aga mitte EP asi.

Loogiline valik on seega majandus, mille ja kliimamuutuse vahele peab aga panema võrdusmärgi. Kaks valitsuse ministrit, kes EP valimistel tähtedena eeldatavasti ei kandideeri, tegid sel nädalal erakondade eest valimiste põhiküsimuse sõnastamise raske töö ära. Majandusminister Tiit Riisalo avaldas esialgu detailidesse laskumata majanduspoliitika üheksast põhimõttest lähtuva kava, mille järgimisel Eesti majanduse maht kümne aastaga kahekordistub, kliimaminister Kristen Michal aga pidas maha terve konverentsi „Kliimaseaduse poole teel“, mille põhisõnum oli, et kliimaseaduse eelnõu valmib hiljemalt aprilli lõpuks.

Pahatahtlik võiks neid avanguid ja ajastust nimetada ka poliittehnoloogiliseks trikiks, eriti kliimaseaduse eelnõu, mille esitlemine kukub otse kõige magusama valimiskampaania keskele ja röövib sellega patriootidelt võimaluse võitluseks kurjade immigrantidega. Tegu on siiski valitsuse plaaniliste lubaduste ja töökohustuste täitmisega. Oleks äärmiselt veider, kui ühiskond eelistaks aafriklaste ja muslimite verbaalset peksu kliimaseaduse arutelule, selle valimispäevani edasi lükkaks ning pühenduks sellele alles jaanilõkke ääres.

Tõsi, sisserände küsimus on ka majanduse, sh rohemajanduse teemas otsapidi sees. Uute tehnoloogiate leiutajad ja maaletoojad on pidanud ludiitidele aastakümneid lubama, et majandusreformid ja masinate võidumarss ei tähenda töökohtade kadu, vaid hoopis lisandumist. Kui nüüd selle asemel asuda tõelähedasemale seisukohale, et majanduse ümbersünd puhtaks, saastevabaks ja kliimaneutraalseks ei tähenda lisatöökohti, vaid maksimaalselt seniste kehvade asendumist parematega, aina jõukamaks saamist vaimse, mitte füüsilise pingutusega ja üldse vähem tööd tehes, langeb ka immigrantidega hirmutamise võimalus päevakorrast välja.

Eelviidatud analüüs lähtub negatiivsest ja peab mobiliseerivaks jõuks hirmu, kriise põhjuseks ja käitumismuutust tagajärjeks. Aga põhjus tulevikus midagi muud või teisiti teha ei pea tingimata kriisis peituma. Ei ole ju ka ülikooli magistrikraadiga lõpetamine mingil moel kriis ja krahh, kuigi tähistab suurt elumuutust. Vanaviisi edasi ei saa, vanemad tudengielus edasi hullamiseks raha ja pangad õppelaenu ei anna – peab tööle minema, väärtuste tarbijast väärtuse loojaks hakkama.

Majandusteema EP valimiste põhiküsimusena on õige tee. Sõnavara valikul peab aga ka majandusarengust rääkides hoolikalt positiivne olema: mitte otsima süüdlasi, mitte manama maailma mustaks. Vana ei jäta me maha ju mitte surmahirmust, vaid seetõttu, et see on aegunud, kasutu, kahjumlik. Ei ole olemas mingit pärismajandusele vastanduvat rohemajandust, viimane ongi ainus mõttekas majandus ning rohe-liite võib rahus ära jätta.

Las võidab parim äriplaan ja vingujaid ei valita, võiksid olla valimis­debatte raamistavad põhimõtted. Minister Michali esitluskuvalt laenatud lause kõlbab hästi ees ootava võistluse vundamendiks: „Kliima ja keskkonnaga arvestav majandus ja ühiskondlik toimimine on megatrend. See on tulnud, et jääda. Kes kiiremini kohaneb, saab eelise.“ Ühesõnaga, võistlus käib kiiruse peale. Kõlab kaunilt, õilsalt ja kasulikult nagu olümpiadeviis. Ärge seda virinaga ära vussige!

* Ivan Krastev ja Mark Leonard, Euroopa Parlamendi valimiste keskmesse tõuseb rände- ja kliimakriis, mitte sõda. – Postimees, 17. I 2024; Martin Ehala, Reformierakond võib eurovalimised võita. (Samas lehes.)