Vaieldamatult on selline poliitika seni edukalt taganud Eesti kiire arengu. Kasvav majandus on täitnud riigikassat, mis on omakorda võimaldanud suunata rohkem ressursse ühiskondlike eesmärkide saavutamisse ja elukeskkonna parandamisse. Kokkuvõttes on võitnud kõik. Tulevase arengu mootorina nähakse eksporti, mis rajaneb tõusvate majandusriikide nagu Hiina ja India kasvaval nõudlusel. Eestil tuleks suurendada investeeringuid haridusse ja innovatsiooni, et liikuda oma ekspordiga „ülemaailmses väärtusahelas ülespoole” (Reformierakonna valimisprogramm).
Kui masu on tõesti hakanud järele andma ja majandus on uue kasvutsükli alguses, tundub selline lähema viie aasta tegevuskava igati mõistlik ja toetamisväärne. Kui tõenäoline on aga selline areng? Sirbis on selle kohta ilmunud viimasel ajal mitmeid huvitavaid analüüse. Kaupo Vipp (Sirp 21. X) on argumenteerinud, et oleme jõudnud ajaloolisse pöördepunkti, kus naftal põhinev kasv on lõppenud ning algamas on paratamatu kokkutõmbumine. Isegi kui selline argumentatsioon on kantud inimpsüühika sügavale juurdunud vajadusest seletada halbu aegu maailmalõpu lähenemisega, nagu Hardo Pajula siinsamas on tabavalt märkinud (Sirp 19. XI), võime ometi igaüks tanklas veenduda, et bensiini hind on tõusnud. Ja seda olukorras, kus masu tõttu on maailmakaubandus viimase paari aastaga kolmandiku võrra kokku tõmbunud. Eeldatavasti pidanuks majanduse kahanemine kahandama ka nõudmist kütuse järele ja hinda vähendama. Paraku on nafta hind pärast mõningast kukkumist 2008. aasta esimesel poolel järjekindlalt ülespoole rühkinud, masust hoolimata.
Isegi kui praeguse seisu puhul ei ole ranges mõttes tegu naftaajastu lõpuga, ei saa ometi eitada, et maailmas on olnud pikemaid perioode, kus majanduskasv on olnud väga tagasihoidlik, nagu näiteks suure depressiooni ajal. Praegune olukord ei pruugi ju sellest erineda: lühematele helgematele hetkedele vaatamata on praegune suur kriis kolme aasta jooksul süvenenud, mitte järele andnud. Üha uued riigid on sattunud raskustesse, tõsiseid probleeme on ka euroga, nii et avalikult räägitakse isegi selle võimalikust surmast. Esitatud on raamatu mahus stsenaariume1, mille kohaselt on maailm jõudnud väikese kasvu kümnendisse. Selle põhjuseks on 25 aastat kestnud laenupõhise tarbimisbuumi asendumine säästurežiimiga, mis kestab seni, kuni laenud on kaelast ära saadud. Valitsuste tõsisem sekkumine majandusse pidurdab kasvu omakorda ja kui suur tööpuudus püsib, siis hakkavad valitsused üha kindlamalt kuulda võtma hääli, mis nõuavad siseturu kaitset. Selle tagajärjeks on protektsionismi spiraal, konfliktide eskaleerumine väliskaubanduses ning globaliseerumise üldisem tagasilöök.
Äsja ilmunud WTO ja OECD ühisaruandes ja analüüsis2 märgitaksegi, et 2008. aasta juunist alates on G20 riigid ridamisi vastu võtnud meetmeid, mis takistavad kaupade vaba liikumist, samal ajal kui murenema on hakanud ka poliitiline konsensus vabakaubanduse osas. Aruandes hoiatatakse, et kasvav protektsionism võib halvata maailmamajanduse ja viia üldise poliitilise ebastabiilsuse suurenemiseni. Kui aga maailmamajanduse suured jõud lähevad protektsionismi teed, siis võib Eesti ekspordipõhise kasvu unistus osutuda õhulossiks. Majanduslangusega seoses on loodetud hindade langust, kuid tendents on olnud pigem vastupidine: lisaks kütusele on kallinenud ka toiduained (ja see pole mitte Eesti, vaid globaalne trend). Toiduturu ebastabiilsus on juba praegu motiveerinud riike otsima alternatiivseid lahendusi; isegi naftarikkad kõrberiigid on rajanud kalleid niisutussüsteeme lootuses vilja kasvatada, et pääseda toiduainete turu sõltuvusest. Toiduainete kallinemine mõjutab eriti rängalt vaesemaid maid, mis võib suurendada immigratsioonisurvet Euroopale ühes sellest tuleneva ebastabiilsusega. Suure tööpuuduse tingimustes tekitaks toiduainete jätkuv hinnatõus ka Eestis tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Kõik need märgid näitavad pigem seda, et maailma majandusolukord läheb lähematel aastatel hullemaks või püsib praegusel tasemel, mitte ei hakka paranema. Jätkuvale ülemaailmsele ebakindlusele viitab ka kulla hind, mis on viimase kahe aasta jooksul kahekordistunud ja jätkab tõusmist.
Seega on vaevalt garantiid, et võime järgmised viis aastat Eestis olla tunnistajaks püsivale ja stabiilsele ekspordipõhisele majanduskasvule, mis täidab riigikassat ja võimaldab üles ehitada innovatsioonipõhise majanduse. Oletame, et rakendub must stsenaarium ja eksporti ei ole võimalik suurendada sel lihtsal põhjusel, et suured majandusriigid muudavad meie eksportkauba tariifide tõttu konkurentsivõimetuks. Oletame, et toit ning nafta kallinevad maailmaturul jätkuvalt. Ühesõnaga oletame, et kergendust ei tule lähemad viis aastat ja järgmisel valitsusel tuleb pigem vaeva näha selle nimel, et olukord ei läheks hullemaks, kui et võidaks loota mõõdukale kasvule. Nagu paljud valijad, olen ka mina Eesti poliitikategemise suhtes üsna illusioonideta. Kui Eestil läheks ka edaspidi mõõdukalt hästi nagu seni, poleks isegi põhjust vaevata end populistlike lubaduste sõkalde hulgast terade otsimisega – vahet eriti ei ole. Kui aga ees on viis aastat tõsiseid majandusraskusi, siis tahan küll teada, kuidas üks või teine erakond sellises olukorras kavatseb käituda, kui ta valimised võidab ja asub riiki juhtima.
Selle loo kirjutamise ajal oli ainult Reformierakonna kodulehel üleval nende valimisprogramm. Selles programmis on majanduslikult raskeid aegu mainitud vaid ühe lausega, kuid mingit olukorra analüüsi ei ole. Ülejäänud tegevuskava lähtub eeldusest, et ees ootab mõõdukas kasv. Maailma arengutendentse jälgiva valijana ei saa ma olla nii kindel selle eelduse paikapidavuses. Vastupidi, lähenevate valimiste kõige olulisem taustategur on maailmamajanduse lähiaastate arengu määramatus ühes musta stsenaariumi rakendumise võimalusega. Sellest lähtuvalt võiks lähenevate valimiste põhiküsimuseks kujuneda just valitsuse tegevuskava maailmamajanduse halvenemise tingimustes.
Ma ei ole majandusteadlane ega isegi mitte poliitik. Võiks tõesti öelda, et mis ma siin kirjutan asjadest, millest ma midagi ei tea. Võiks parem jääda oma liistude juurde, selle asemel et külvata paanikat. Ent ma olen potentsiaalne valija ja sellena on mul õigus väljendada ka hirme – ja põhimõtteliselt on ju hirm kõige parem müügiargument.
Seni on küll valimistel müüdud õhulosse ja inimesi sellega meelitatud, praegune ülemaailmne ebakindlus aga loob nõudluse turvalisuse järele. Rohkem kui soov püüda kinni rikkamad riigid, võib valijat praegu mõjutada hirm elatustaseme võimaliku languse ees. Sellises olukorras võidaks valija usalduse ilmselt see erakond, kes suudab veenvalt seletada, milliste meetmetega tuleks riiki juhtida olukorras, kus töötust vähendav püsiv majanduskasv jääb tulemata, kuid kütus ning toit maksavad maailmaturul järjest rohkem.
1 A. G. Shilling, The Age of Deleveraging: Investment strategies for a decade of slow growth and deflation. John Wiley & Sons, 2010. 2 Joint Summary on G20 Trade and Investment Measures. 4. November 2010; Simon J. Evenett (toim).
Tensions Contained… For Now: The 8th GTA Report. London: Centre for Economic Policy Research, November 2010.