Natuke veel ja Svetlana Jantšekil täitub esimene kuu Vene teatri direktori ametis. Kuigi hiina vanasõna ütleb, et kes vana asja meelde tuletab, on Valdeko Vende, ei pääse siiski mööda ajarännakust eelmise aasta detsembrisse. Kuu alguses kuulutati välja konkurss Vene teatri direktori ja juhatuse liikme kohale, kuid jõulude eel oli teatri nõukogu sunnitud tunnistama, et viie kandidaadi hulgast sobivat ei leitud. Vene teatri nõukogu esimees Jaak Allik ütles ERRile,1 et kandidaatide seas polnud nii tugevat juhti kui senine direktor Margus Allikmaa, kes siirdus 1. veebruarist juhtima Eesti Kultuurkapitali. Selleks et saada rohkem aimu, kuidas konkurss kulgeb, seadsin detsembris sammud Vabaduse platsile, viskasin ennast Vene teatri ette pikali ja surusin kõrva vastu asfalti. Ega kuigi palju kostnud, aga pingsa kuulatamise põhjal siiski kinnitan, et Alliku sõnades pole põhjust kahelda.
Kui konkurss oli raugenud, jätkas teatri nõukogu otsinguid juba omal käel ja jõudis Svetlana Jantšeki kandidatuurini. Jantšeki tugevus – on ta ju 2005. aastast korraldanud Eestis festivali „Kuldne mask“, mis selle aja kestel on toonud siia palju head Venemaa teatrit – ning ühtlasi ka nõrkus oli kuulumine seda festivali korraldava MTÜ Art-Fortius juhatusse. Nõrkus selles mõttes, et nimetatud MTÜ ostab Vene teatrilt aeg-ajalt mitmesuguseid teenuseid (teatrisaali rent jms), mille pinnalt oleks võinud võrsuda huvide konflikt. Selle ohu likvideeris Jantšeki lubadus lahkuda Art-Fortiuse juhatusest ning Alliku kinnitus, et edaspidi saab Vene teatri ja Art-Fortiuse vahel sõlmida lepinguid vaid teatri nõukogu loal. Niisiis on sellega korras.
Milliseks hinnata nõukogu valikut? Kas Vene teater sai tugeva juhi? Vahemärkusena olgu öeldud, et kindlasti pole see lihtne ametikoht. Seda mitmel põhjusel. Eraldi võttes on Vene teatri töötajad kõik väga toredad inimesed, aga kollektiivina ehk mitte kõige lihtsam kooslus. Samuti pole kergete killast Vene teatri rahaline seis, kusjuures praeguse olukorra on veelgi keerulisemaks teinud asjaolu, et Eesti keskmisega võrreldes on venekeelsete inimeste seas vaktsineeritute osakaal märksa väiksem, mistõttu jääb Vene teater automaatselt ilma osast publikust, sest tõendita ei tohi saali lubada. Aga eks kõigil teatritel ole raske.
Ent kui nüüd eelmises lõigus esitatud küsimusele vastata, siis valik pole üldsegi halb. Teatriteadust ja kunstikorraldust õppinud Svetlana Jantšek tunneb Vene teatrit läbi ja lõhki, sest aastatel 1987–2004 töötas ta seal kirjandusala juhatajana ja 2011–2012 direktori asetäitjana. Hindamatust kogemusest, mille ta on saanud festivali „Kuldne mask“ juhina, oli eespool juba juttu, kusjuures kuuldavasti on liikvel ka mõtted Vene teatri ja festivali võimalikust lähenemisest.2 See on igati mõistlik plaan, mis tõmbaks Vene teatrile tähelepanu ja annaks kaalu.
Eelmise direktori Margus Allikmaa valitsemisajal ja koostöös kunstilise juhi Filipp Lossiga (mõlemad on näidanud ennast tugevate mänedžeridena) on Vene teatri repertuaar mitmekesistunud, seda nii dramaturgia kui ka lavastajate poolest, samuti on lavastusi, mis toovad publiku saali. Üks selliseid on „Meister ja Margarita“, mis ei ole küll kunstiliselt kes teab kui suur õnnestumine, kuid Bulgakovi meistriteos ei jäta kedagi külmaks. Ka eestlasi kohtab selle lavastuse etendustel kaunis palju. Küll aga tuleb nõustuda Jantšeki seisukohaga, et repertuaarivalikus peaks olema vähem amorfsust ja rohkem keskendumist mingitele teemadele.3 Nagu ka sellega, et Vene teater peab tõusma Eesti kultuuripildis rohkem esile ja mängima tähtsamat rolli. Eesti teatri mitmekesisuse huvides on see, et Vene teatril läheks hästi, ning siin on Svetlana Jantšekil võimalik palju ära teha.
1 Konkurss Vene teatri direktori kohale kukkus läbi. – ERRi kultuuriportaal 22. XII 2021.
2 Andrei Šumakov, Vene teatri uus juht Svetlana Jantšek: ma ei hakka maailma vägisi paremaks tegema. – Eesti Päevaleht 3. II 2022.
3 Samas.