Sellest hoolimata toob Eesti Autorite Ühingu (EAÜ) juhatuse esimees Mikk Targo Netiraadio.ee avamise põhilise argumendina esile just omamaiste autorite/esitajate kui ohustatud liigi kaitsmise. 18. mail alustanud üheksa kanaliga veebiraadio mängib ööpäev läbi ainult omamaist muusikat. Targo sõnul on siinsetes raadiotes vahekord „siinse” ja „muu” vahel 40 : 60 kohaliku kahjuks ning trend jätkub.  EAÜ investeeris Netiraadiosse mõttega, et sellest võiks ideaalis saada eesti muusika propageerija ja helitööde leviku katalüsaator. Netiraadio.ee üheksa kanalit paiknevad mugavalt samas pleieris. Kuulajat tervitab moto „Siin kõlab parim muusika, mis Eestis tehtud” ning sildike „Vali endale meelepärane stiil”. Valikud on suupäraselt pealkirjastatud. „Lahe pop” edastab popmuusikat, „Jazzi värvid” ütleb ise, millega tegu, „Puhas traat” viitab  kitarrikõlale, „Sinu hetked” jääb häguseks, kuid näib pakkuvat unistavaid mõtisklusi, „Klubi biit” tegeleb klubi-tantsumuusikaga, „Tumedad lood” on metal’i päralt, „Kuldsed ajad” on nostalgiakanal, „Folgi sõbrad” ja „Teistsugune” ei vaja kommentaare.     

Videokaadrid uue veebiraadio esitluselt  ning sündmust kajastanud uudisartiklid rõhutasid popmuusikat. Muidugi tekitavad glamuur ja kõmumeediast tuttavad näod suurema hulga inimeste äratundmisrõõmu, kuid arvatavasti see mass Netiraadiot palju ei aita. Toomed, Padarid, Inesed ja nende kaimud on ka õhu kaudu levivatel eetrilainetel igapäevased hääled. Nende taotlus on kommertslik, nende ümber on mõeldud tiirlema ostu-müügi tehingute virvarr ning nähtav olemine on selle  vältimatu eeldus.   

Teine lugu on nendega, kes jäävad Netiraadio alumistele kanalitele. Nende väljund on ahtam ning nende väljendus ei röögi pealetükkivalt: „Siin ma olen! Vaata mind! Osta!”. Kusagil kahe äärmusliku hoiaku vahel jonksleb  ka pop- ja muu muusika nähtamatu piir. Mikk Targo selgitas, et Netiraadio käivitajaks oli olukord: „Kui me kogume autoritasudena aastas umbes 65 miljonit krooni ja enamik sellest läheb läände, siis tuleb midagi ette võtta. Kui mõnes popijaamas mängitakse eesti muusikat eetriajast vaid kümmekond protsenti ja kui parimatel aastatel ilmub tervelt 140 heliplaati eesti muusikutelt, siis kuidas need kaks kokku viia?”. Targo sõnul näeb ta muusikuna, et  motivatsiooni puudusel kaob tema kolleegide entusiasm muusikat teha. 

Poolteist aastat tagasi hakkas Targo tegutsema eesmärgiga luua see väljund – netiraadio. Ta kulutas hulk tunde Eesti Raadio arhiivisalvestusi  kuulates, kaevus kohalikku heliplaaditoodangusse, üritas välja sõeluda parima. Ainuüksi raadioarhiivist valis ta välja tuhatkond pala (rahvusringhäälingu enda digiarhiiv arhiiv.err. ee neid veel kuulata ei paku). Ja siis hakkas Targo oma muusikalistel kaevetöödel avastama järjest uusi nišše ja seltskondi. Ta leidis veebis foorumikeskkonna Rada7. Anne Ermi plaadiriiulist tuli suur kogus jazzi ning Ando Kiviberg pakkus Viljandist lahkesti etnot. Ainsad, mis Targole žanrite mõttes praegu veel muret teevad, on klassikakanali puudumine ning küsimus, mida peale hakata Toomas Anni publiku meelisviisidega. Netiraadio esimene eetrinädal tõi üllatavalt suure kuulajahulga ja ootamatuid muusikapakkumisi paarikümnelt bändilt, kes polnud veel plaadini jõudnud, või kelle olemasolust Targo ei teadnud midagi. Teda see rõõmustas: muusika otsib väljundit ja leiab tee inimesteni. Eesti  muusika.       

Suur osa tööst on tehtud entusiasmist, muusika sisestajatena on praegu palgal üksnes paar ratastooliga liikuvat muusikaarmastajat, kelle Targo leidis Puuetega Inimeste Kojast. Kui tulevikus peaks Netiraadio osutuma nii populaarseks, et sinna õnnestub ka reklaami müüa, siis väheneb ka sõltuvus EAÜ rahast.  Vaid nädala jagu varem avas 10. mail Ameerika Ühendriikides Kongressi Raamatukogu Heliarhiiv veebisaidi National Jukebox (www. loc.gov/jukebox/), kus on kuulamiseks üle 10 000 muusikapala ja ajaloolise salvestuse aastatest 1901–1925. Esimese paari päevaga sisenes heliklippidega veebilehele üle miljoni külastaja ning nädalaga kuulati rohkem kui pool miljonit korda muusikapalu. National Jukeboxi võrdlemine Netiraadioga  näib ebakohane, kuid on mõnes mõttes siiski sobiv. Mõlemad esitlevad rahvuslikku muusikat, mõlemad on kommertsivabad ja tasuta, mõlemad üritavad pakkuda laia valikut kõigist muusikastiilidest.     

Üks, mis siiski oluliselt eristab Netiraadiot ameeriklaste National Jukeboxist, on suhtumine muusikaga kaasnevasse infosse. Mikk Targo sõnul puudub neil jaks ja soov varustada kõigi detailidega lugusid, mida Netiraadio veebi mängib. Praegu on vaid pealkiri, esitaja, autor ja plaadi pealkiri. Kongressi raamatukogu on aga võtnud eesmärgiks siduda helifailiga iga vähimagi infokillu ja sõna, mis on neile konkreetse  salvestuse kohta kättesaadav. Veebis selle kuvamiseks takistusi pole.   

Tundub, et selles küsimuses jääb Netiraadio muusikat propageerides poolel teel pidama. Ja kuigi kuulamisel on ilmne, et muusikapalade sõelumisega on tõsist tööd tehtud ning valik kõigis Netiraadio kanalites väga hea, jääb kõrva  siiski ka arenguruumile osutavaid detaile. Kanalite formaadid hajuvad. On hetki, kus kanalid „Lahe pop”, „Puhas traat” kui ka „Sinu hetked” mängivad kõlalt üsna sarnaseid lugusid. Samamoodi võivad stilistikas ja meeleolult ootamatult kattuda „Jazzi värvid”, „Sinu hetked” ja „Kuldsed ajad”. Helinivoo kõigub uute ja vanade salvestuste vahel rohkem, kui kõrvale meeldib. On ka kiirustamise „näpukaid”. Helgi Sallo nime all laulab näiteks Valgre „Muinaslugu  muusikas” hoopis Voldemar Kuslap. Mitte alati ei ole üleminekud ühelt loolt teisele veatult sujuvad ja lugude lõpp korralikult hajutatud. 

Aga see on alles algus. Edasi sõltub kuulajast, kas ta jätab tähelepanuta pisiasjad ja hääletab eestimaise parima kerge muusika  kasuks Netiraadio kuulamisele pühendatud ajaga ning rõõmustab sealt kuuldu üle. Praegu on veel vara ennustada ettevõtmise tulevikku, kuid loodetavasti on palju neid, kes südamest soovivad „parimale eestimaisele muusikale” parimat tulevikku.