“Ajaloo ilu” on esinduslik üritus, mille käigus esitatakse Bachi kõik ühe ja kahe klavessiini kontserdid erinevate solistidega, kahtlemata suurejooneline ja tänuväärt ettevõtmine.

Kui hommikupoolikul kohtasin kurbliktõsiste nägudega inimesi, kel kodanikukohust täites tuli valida halva ja vähem halva vahel, siis õhtu tõi rõõmsat kinnitust, et väärt kunst toidab – köidab inimesi ikka ja alati, pakub meelerahu ning ülendab hinge.

Taas võis ka tõdeda: Bachi muusika on võrratult sügav, meisterlikult tark ja geniaalselt mitmetahuline, lihtsalt nii hea, et seda ära rikkuda olekski raske. Marju Riisikamp ja Iren Lill solistidena ja saateansambel Corelli Consort seda ka väga ei püüdnud. Solistide süvenenud ja veenev musitseerimine pakkus selget kujundlikkust ja värvikaid detaile, virtuoossest klavessiinikäsitlusest rääkimata. Eriti meisterlikult mängisid solistid esimeses pooles kõlanud kontsertides klavessiinile ja orkestrile E-duur ja A-duur (klavessiinil esimeses Marju Riisikamp ja teises Iren Lill).

Bachi nõudlikud teosed valmistasid kohati raskeid hetki küll saateansamblile. Solisti kõneka klavessiinipartii kõrval oodanuks ka teistelt enam väljenduslikkust ja viiulitelt lisaks veel kõlajõudu. Barokse kerguse püüd ei tohiks muunduda kõhedust tekitavaks “kaaluta olekuks”. Tegelikult oleks igatsenud kuulda ettekannet väikese orkestri saatel, mitte vaid kahe viiuliga. Ega kahekesi tugevat bassirühma tasakaalustada pole kerge – vajaka jäi eeskätt just terviku jälgitavuseks olulisest veenvusest ja julgest kujundlikkusest, ka intonatsioonipuhtusest. Tahtmatult tekkis paralleel Bachi enda eluga Leipzigis, kus tal erinevalt Kötheni perioodist “nii häid viiuldajaid” võtta polnud. Küllap pidi isegi Bach aeg-ajalt tõdema, et täiuslikkust ei leia siin maa peal just tihti.

A-duur kontserdi III osa algus oli küll paljutõotav, ent esimeste taktide energiapuhang hääbus peagi endisesse väsinud jõuetusse. Seda ei saa küll öelda solisti kohta (Lill), kes saateansamblit vapralt lõpuni järele vedas.

Oaasidena mõjusid klavessiini soololood, kus muusikal segamatult kõnelda lasti. Tõsi, mõlemad pillid näitasid häälestuslikku kapriissust, ent väljenduslikkus ja tervik õitsesid siin täiel määral. Iren Lille mängitud Toccata’s (Partiitast e-moll) tekkis küll kiuslik mõte noot puldilt ära näpata. Tundus, et sedavõrd võimsat lugu kammitseb noodist mängimine pisut nii visuaalselt kui sisuliselt. Seevastu Marju Riisikampi mängitud Ouverture (“Prantsuse avamängust” h-moll) jättis vägagi vaba ja viimistletud mulje. Siin oli haaret ja veenmisjõudu, ilmselt mängib kaasa ka interpreedi suur lavakogemus.

Kontserdisarja heade eesti klavessiinimängijate uhke paraad annab tunnistust täiesti arvestatavast koolkonnast. Selle taga on omakorda Imbi Tarumi teened nii klavessiinieriala loomisel EMAs kui praeguste klavessiinimängijate õpetamisel. Tudengipõlves omandasid kõnealuse sarja mitmed solistid klavessiinimängu saladusi küll veel lisaerialana, ent seda mitmekülgsem sai nende muusikaline haridus. Seega pole üllatus, et just solistid olidki selle kontserdi tugevaim külg.

Tasemel oli õhtu korralduslik pool: kaunilt kujundatud reklaam, sisukad kavalehed. Tähelepanuväärne on aga ettevõtmise kultuurhariduslik külg: kaasatakse mõne kooli gümnaasiumiõpilased, kellele tutvustatakse eelnevalt barokiajastu ja Bachi muusikat ning võimaldatakse vaba pääs kontserdile. Aktiivse kuulamise tagab kohustus kirjutada saadud muljete põhjal essee. Tehtagu järele!

Kontserdiagentuurile Corelli Music suur tänu väärt algatuse eest ja mängijatele indu edasiseks arenguks!