Õhtu sai hoo sisse C. Ph. E. Bachi Sonaadiga klaverile ja viiulile B-duur, mis (hoolimata kavalehel seisnud lausest, et tollased heliloojad ei kasutanud eriliselt virtuoosset väljenduslaadi) nõudis mõlemalt esitajalt tehniliselt kõrgtasemel pillivaldamist. Kohe esimestest nootidest oli nauditav isa ja poja suurepärane ansamblitunnetus, mis sisaldas lisaks ühisele muusikalisele arusaamisele teatud määral õppimatut teineteise selgroo tunnetust. Meelis Orgse, tänu õpingutele Sibeliuse akadeemia magistrantuuris paralleelselt nii viiuli kui barokkviiuli alal, näitas just sellele muusikale sobivat osavat ning ergast poognakasutust.
Seejärel kõlanud Boccherini Sonaat tšellole ja klaverile G-duur jätkus eelmise teosega samal helgel lainel. Küsitavusi tekitas muusikute valitud Alfredo Piatti seade Boccherini sonaadile, mille klaveripartii kannab paratamatult XIX sajandi lõpu maitse-eelistuste pitserit. Antud kontserdi raames oli see kui võõrkeha. Kuid sellele vaatamata hindan Tõnu Jõesaare sooritust väga kõrgelt, sest tšellopartii oli vaba igasugusest romantilisest taagast ning justkui taasavastatud sellele muusikale nii omane vabadus, kergus ja graatsia. Kindlasti on siinkohal oluline ka Jõesaare tegevus basso continuo mängijana mitmetes koosseisudes.
Heaks vahelduseks ansambliteostele tulid ettekandele ka W. Fr. Bachi Polonees f-moll ning C. Ph. E. Bachi Fantaasia C-duur. Andku mulle teised interpreedid andeks, kuid minule tõid kontserdil suurima elamuse just teosed sooloklaverile ning Lembit Orgse haamerklaveri mäng. Kuna Orgse on hinnatud nii varase muusika interpreedina kui ka nõutud klahvpillimuusika ajaloo õppejõud, ei tohiks siin olla midagi üllatavat. Seda suurem oli hämmastus pärast kontserti, kui kuulsin, et pianist oli haamerklaveriga saanud tutvuda vaid mõne nädala. Just soolomuusikas tuli esile pilli kaunis kõla ning erinevad tämbriefektid, mis sündisid põlvedega liigutatavate „pedaalide” kaasabil. See annab ka interpreedile vabaduse kujundada muusikat tämbraalselt vastavalt oma soovile. Olgugi tegu kõlatugevuselt suhteliselt vaikse instrumendiga, on pill võimeline väga tundeliseks väljenduslaadiks. Ning Bachi poegade muusikale sobis see suurepäraselt. Eriliselt puges hinge Wilhelm Friedemani teose nukrus.
Kontserdi lõpetas Mozarti trio G-duur KV 496. Tehniliselt kvaliteetsele ettekandele vaatamata ei avaldanud teos nii suurt muljet. Võib-olla oleks oodanud veidi suuremat mängu ansambli liikmete vahel, kuid võib-olla oli selles oma süü juba eelnenud teoste esitusest saadud elamuste eredusel.