Jänes oli meres, paat tõusis ja langes. Sassi käed hoidsid lampi seda tantsu tasakaalustades hellalt paigal.

Saaresadamas juhtus nii, et seltskond pidas heaks enne lõppsihte looduskaitseala keskusemajast läbi astuda. Läbiastumisega juhtus jälle nii nagu ikka juhtub. Mõni tund hiljem oli majaperenaise Virve suur ametituba suitsust hall ja jõminast paks. Kirjastuspoliitika ja suure maailma võtmeküsimused said ägedaid seisukohavõtte.

Vaikusehetk tuli alles siis, kui hoogu sattunud oraatori mõttekinnituseks mõeldud käekaar peolaualt Sassi lambi põrandale lõi.

Kui ma nüüd, õige palju aastaid hiljem, juhtun Suumani Vilsandil kirjutatud luuleridu lugema, pean jälle mõtlema väärikusele, millega mees elas üle tollel ajaviivul kaugeltki mitte tühise kaotuse. Leebe nukrus silmades, ei muud.

Vähe on neid, kes nii suudavad.