Oli kole aasta, ei saa salata. Ja kui Euroopa piirdus koroonamonomaaniaga, siis Eestit täitis püha kolmainsus koroona, EKRE ja referendum, nende kohal kõrgumas permanentne valitsemise kriis. Nii oli pilt küll mitmekesisem, aga rõõmu sellest ei olnud. Uue aasta alguses tahetakse ikka näha lootust, nii ka tänavu. Kas paistab Ratta tugeva turja tagant valgus tunneli lõpus?
Koroonast on kirjutatud meretäis. Ega ta sellest kadunud pole. Isegi vähenenud mitte. Aastavahetusest alates paistab küll tunneli lõpust vaktsiinide valgust, aga juba esimesed ajalehenumbrid näitasid, et enne süsti saamist tuleb üle elada palju somesolki, süüdistusi ja õigustusi. Mind huvitab siiski muu. Juba praegu näeme mitmel kiirusel vaktsineeritavat maailma ja Euroopat ning pole just usutav, et see vahe väheneb. Juba praegu on räägitud sellest, et vaktsineeritud saavad ehk mingi dokumendi ja koos sellega õiguse vabamalt liikuda jne. Õilis ja õige mõte, aga sellest tekivad küsimused. Näiteks sellised. Teadlastele on üliolulised konverentsid, mille hooaeg algab üldjuhul kevadel ja kestab varasügiseni. Registreerida, broneerida hotellid ja lennureisid tuleb mitu kuud varem. Mullu jäi mõni konverents ära, mõni lükati edasi ja mõni toimus veebis, kus jäi puudu oluline osa, suhtlus ja suhete loomine ettekannete vahepeal. Tänavu on vaktsiin taas lootused üles vedanud. Aga kui ühed riigid ja inimeste rühmad saavad vaktsiini kevadel sisse ja pääsevad liikuma, siis mis saab neist, kelleni see õnn jõuab alles aasta lõpus? Kas tehakse konverentsid ainult pääsmetega inimestele? Või kujutab keegi ette, et teadlane vaktsineeritakse varem, näiteks konverentsikutse esitamisel?
Riigi juhtimises valitses permanentne kriis. Kuigi riigiteadlased seda sõna ehk ei kasutaks, ei oska ma kuidagi nimetada teistmoodi olukorda, kus Helmed annavad hagu, Ratas vabandab ja president viskab bensiini lisaks. Pisike valguskiir oli minu jaoks küll see, kui Rattal tekkisid vahepeal Bideniga seoses selged neelamisprobleemid. Ja mis eriti huvitav, silmanähtavalt vihastades hakkas Ratas suisa selgelt kõnelema. Lootus kustus aasta alguses, kui leidsin 4. jaanuaril ERRi portaalis vastusena vaktsineerimise aegluse küsimustele sellise juturatta, mille peale saab ainult ohata.
Küsimus: „Aga miks ei ole olemasolevad vaktsiinid juba ära kasutatud?“
Vastus: „Me oleme vaktsineerimise koolitusega tegelenud ju põhimõtteliselt koheselt, kui vaktsiinid Eestisse jõudsid. Eelmise aasta lõpus toimus sadade inimeste koolitus. See on andnud tegelikult just selle võimaluse, et Euroopa Liidu teiste riikidega võrreldes elanike arvu järgi on Eesti suutnud vaktsineerimist alustada nii kiires tempos, kui see on võimalik. Aga kui me räägime kogustest, siis loomulikult, meie soov on täna ka ju see, et saada lisa vaktsiinidoose …“ Või peaks seda võtma spiel’ina?
Ma olen paarkümmend aastat jälginud Soome meediat ja kuulnud sealt muu hulgas kümneid kordi põlissoomlaste juhi Jussi Halla-Aho sõnavõtte. Sisu võib neil olla EKREga sama (muidugi ilma solvanguteta), aga terav erinevus on toonis. Kui eriti Mart Helme sõnavõtud tuletasid meelde Donaldit ja mõnikord isegi kuulsaid Ameerika äratusjutlustajaid, siis Halla-Aho vaikne ja otse sulav kõneviis meenutab vägagi vanaaja eesti pastorit. Muidugi on soomlased palju rohkem usurahvas kui eestlased, aga siiski, vahe on näha. EKRE toetus on kõikunud 15% ringis ja kaugel tagapool kahest küsitlustes juhtivast parteist. Põlissoomlased liiguvad 20% piiril ja võistlevad sotsidega esikoha pärast. Kas see vahe ei tule mitte toonist?
Referendumi kohta pole palju öelda. Tõsi, uue taseme saavutas opositsioon, kukkudes oma parandusettepanekute tooniga lapsikuste ja kohati ka verbaalsete pättide tasemele. Ei suuda mingit rõõmu tunda sellest, kui inimesed ennast ise täis teevad. Nii et olen parema meelega üks tavaline nürimeelne inimene.
PS. Kui ainult ajakirjandus eesotsas telega lõpetaks selle lõputu iseenese kõhualuse lakkumise …