Tõtt-öelda mõjub plaadiversioon Ahlqvisti osas veidi vaoshoitumalt ning Umo Jazz Orchestra veidi tontlikumalt. See paigutab Ahlqvisti kuskile ericclaptonlikku bluusitraditsiooni: valge mehe hästi läbi mõeldud – ent ka tunnetatud –, hästi säätud, instrumentaalselt  meisterlik, aga veidi steriilne bluus. Jah – nagu pea ükski arvustaja mainimata ei suuda jätta, alustab britt Hugh Laurie, teine valge bluusimees, oma tänavuse plaadi „Let Them Talk” saatetekstis kohe vabandusega, et ta pole sündinud 1890ndail Alabamas. Ta kuulub keskklassi (tõsi, üks paremini teenivaid seriaalinäitlejaid), on valge, seda ma juba ütlesin. Noh, eks see olnudki valgete poiste lust – mängida mustade rütmibluusi,  mis neid köitis, segada seda kantriga, sünnitada rock’n’roll ja muuta popmuusika nägu igaveseks.       

1960ndail oli briti noorte rokkarite sääs palju sääraseid „bluusipuriste”, nagu Brian Jones, Eric Clapton, Animalsi poisid, kes üritasid sellest muutusest mööda vaadata, tagasi juurte, autentse materjali poole – aga geneetika vastu päriselt ei saa, kuigi nad lõid muidugi midagi uut, lõid valge bluusi ja rütmibluusi energiaalselt kandvaimad, nooruslikumad näited tänini. Aga bluus on muidugi vanade meeste laul, näiteks Tom Waits (kel  ilmub kuulu poolest novembris uus plaat) – tema oli sündides vana … Nõnda kõlab Ahlqvist tõesti moodsa valge bluusina, siin on palju estraadi-soul’i mõju, stiilseid funky-käike. Ta enda loodud bluuside sõnad on juba metakurbus, järelkurbus, kurbuse matke, retk tänavu lahkunud Gary Moore’i radadele – see on ikkagi ilus, nukker, melanhoolne, aga kuidagi ohutu. Mitte et me rännak ses elus ja muusikas, sel  kosmilisel sulametallipallil, kus seitse miljardit ülearenenud inimahvi parasiteerib, niigi ohtlik poleks, mitte et vähemasti osa kunsti ei võiks siis pakkuda meile teatavat heakodanlikku, hedonistliku mekiga lohutust ja lootust … ei, valge mehe hästi tuunitud ulg on ka vajalik, mingis mõttes esindab see väljasurevat kultuuri, võib-olla isegi väljasurevat rassi. Nii et säärane stiilne, hääs ülikonnas ja kalli kitarriga esitatud bluus on täitsa omal  kohal – uppuval laeval sirge seljaga ja uhkelt, pisar silmanurgas aga ehe. Hugh Laurie (soomlasest kolm aastat noorem) on Ahlqvisti kõrval pigem purist. Plaadi on produtseerinud New Orleans’i asjades üdini kodus Joe Henry – nõnda on „Let Them Talk’i” helipilt sihilikult tsipa räpakas, Hugh Laurie’ enda hääl „purgis” nagu mõnel algbluusimehel. Muide, laulu „After You’ve Gone” aitab laulda Dr. John, tänase valge  bluusi ja New Orleans’i sound’i üks ehedamaid esindajaid.       
Nõnda siis müdistab Laurie rütmibluusi (ka mitmel pillil: klaverikulg on nõtke ja nõgine, aga lisaks mängib ta siin sekka ka kitarri ja löökriistu), huikab spirituaali, lonkab kantrimekiga ning ilma selleta bluusi. Tõsi, Laurie ei ole Robert Johnsoni (või valetas  Johnson meile ja rääkis hoopis ühe teise musta mehe loo?) moodi neljapäeöösel ristteel kolme veretilka (või oma kitarri võõrale mehele häälestamiseks) andnud, kardetavasti saadeti leping talle postiga koju ülevaatamiseks, ta arutas selle oma juristiga läbi ning tagastas … täidetult. „Let Them Talk” on kuratlikult kaval plaat: selle kogu eeldus oleks olla bluusisarnane toode või siis valge mehe stiliseeritud äng, aga ses muusikas  ei ole kompromissi, on tunne, atmosfäär, mille saavutamiseks paljud punnitavad ja mis kunagi ei teki. Muide, vähemasti Bullfrog Brownil on ka Eestis õnnestunud sinna jõuda, või siis väga-väga lähedale. Nõnda on õigustatud Laurie’ pöördumine traditsionaalide, algse materjali, vanade meistrite lugude juurde. Nagu John Lee Hooker kuskil ühmas: bluus on nagunii üks ja seesama lugu.       

Ja mul on kahju, et meie sääst lahkus neil päevil juudi verd bluusi- ja souliplika Amy Winehouse, kes arvatavasti sai kuradilt lepingupakkumise juba meiliga või kuskil suhtlusportaalis, ta pidi lihtsalt õiget linki klikkama. Winehouse alles hakkas sinna jõudma – aga eks see olegi noorte ja rumalate plikade ning vanade ja mitte nii rumalate (vahel päris kavalate) vanameeste vahe: Hugh Laurie  elab ja on teinud täiesti läbimõeldud, täislausetena vormistatud, selge sõnumiga plaadi. Valge mehe ulg uue sajandi hakul – sel võib siiski veel midagi öelda olla.