Eesti klaasikunstnikel oli taas rõõm võõrustada kolleege ja mõttekaaslasi laiast maailmast. Nädal aega kestnud kolmas kuuma klaasi töötuba, mille algataja on Kai Koppel, päädis näitusega muuseumi ülakorrusel. Näitusele on koondatud valik ürituse käigus publiku silme all valminud töödest, sekka mõned varem loodud.
Ühiseks nimetajaks sai seekord ahjust ammutatav piimvalge klaas, millest paljud osalejad tuletasid seoseid Haapsalu legendiga. Valge daami müüdis sisalduv ürgne naise ja kuu arhetüüp leidis tõlgendamist nii abstraktsemalt kui konkreetselt. Siinkirjutajale oli üllatuseks, kuivõrd avarat tähendusvälja peidab üks pähekulunud lugu: ainest leiaks nii sümbolist kui feminist.
Klaasi kaks poolust
Erialases slängis jaguneb klaasikunst külmaks ja kuumaks. Neist esimene valmib sageli kusagil vaikses keldris, kuudepikkuse töö tulemusena; viimane on mängulisem, artistlikum, samavõrd protsessile kui tulemusele orienteeritud. Seega ka rohkem, kui sporditermineid kasutada, publikuala. Harjunuma sõnaga ? tegevuskunst. Suuremad etendused toimuvad enamasti vabas ja suviselt helemeelses õhus, nii ka Haapsalu klaasipäevad, mille keskmeks oli Evald Okase muuseumi õue klaasiahi.
Mängulisus ei tähenda sealjuures sugugi, et tegemist oleks kerge ja kättesaadava alaga. Klaasipuhumine on töö, mis lisaks kunstiandele nõuab ka üpris head koordinatsiooni. Et kunstnikke, kelles võrdses headuses oleks ühendatud manuaalne ja visuaalne võimekus, leidub üldse haruharva, on sellised ettevõtmised ikka rahvusvahelise haardega.
Valge klaasi võimalused
Tänavune Haapsalu sümpoosion koondas kunstnikke kolmelt kontinendilt. Oli neid, kes Haapsalu miljööst võlutuna naasevad ikka ja jälle. Sung-Hwan Hong (Korea), elegantselt ?ongleeriv show-mees, lõi klaasikunstile ebatüüpiliselt lühikese elueaga teoseid. Robert Tannahill (Kanada) portreteeris Valget daami, ohverdades selleks isiklikud juuksekarvad. Nicolas Morin ja Catherine Sintés (Prantsusmaa) kohandasid klaasile tekstiilikunsti võtteid: tema töö pealkiri on ?Tricot Suspendu? (?Rippuv kudum?). Lačezar Dočev (Bulgaaria) sisustas Valgele daamile pitsimustrilise buduaari. Anda Munkevica (Läti) ?Rip This Joint? (?Purusta see lüli?) jätkas ready-made-ahelat klaaslülidega. Vesa Varrela (Soome) ja Remigius Kriukas (Leedu) lõid stiliseeritud loodusvormidest kolmemõõtmelisi kujutisi. Uusi elamusi tõid kaasa esmakordselt Haapsallu sattunud. Cicy Ching (Hongkong) esitles slaide oma vaimustavalt rafineeritud ehtekunstist. Haapsalus valminud installatsioon ?In Tears? (?Pisarais?) peegeldas elusalt müüritu traagikat. Sue Parry (Inglismaa), kelle tööst õhkus punkivat radikaalsust, viljeles (üllatuslikult) puhtabstraktset, loodusest lähtuvat vormikeelt. Tema Haapsalu muljed kristalliseerusid teoses ?Night Swim? (?Öine ujumine?). Boheemlik primadonna Renate Korinek (Austria) rakendas materjali voolavust teostes ?Erootika? ja ?Sensuaalsus?. Barbala Gulbe (Läti) seeria ?Always So? (?Ikka nii?) kõneles kuufaaside mõjust inimesele. Gunilla Lifvergreni (Rootsi) üleelusuurused klaasist ostut?ekid ?The Last Bill? (?Viimne arve?) surfasid neopopi lainel.
Eestlaste töödest tõstaksin esile Toomas Riisalu ?Siilid lähevad taevasse?, mida iseloomustas tajutav terviklikkus ehk, nagu öeldi nõukaajal, sisu ja vormi ühtsus. Meditatiivset ümarvormi (märksõnad ?muna?, ?alge?, ?ootus?, ?hommik?) viljelesid Kai Saarepuu, Virve Kiil, Kairi Orgusaar ja Eeva Käsper, kontseptuaal-iroonilist lähenemist Kati Kerstna, Erki Kannus ja Merle Kannus, ehtekunsti Liisi Junolainen ja Maret Sarapu, habrast miniatuuri Kairi Orgusaar, funktsionaalset vormi Kai Koppel, Virve Kiil, Kaja ja Eero Vaikre, romantilis-jutustavat laadi Sofi Arshas (?Sülfiidi tulek?) ja Viivi-Ann Keerdo (?Daamide aeg?).
Suupisted
Nii-öelda põhiroa, sümpoosioni kõrval pakuti Haapsalu linnarahvale ning suvitajaile teisigi suupisteid. 14. VII korraldati päev lastele võimalusega harrastada klaasimaali professionaalide juhendamisel. Nõuandeid jagas ka maestro Evald Okas, kes korraks ise pintsli haaras, jäädvustades keraamilisele paletile oma lemmikmotiivi ? kauni büstiga naisterahva.
Viie Risti galeriis avas isikunäituse ?Klaasist majad? Rait Prääts. Kultuurikeskuses esinesid paarisnäitusega bulgaarlased Lačezar Dočev (monumentaalsed klaasskulptuurid) ja Ventseslav Danev (fotogramm-kollaa?id). Kuke galeriis esitas klaasist paberipresse Remigius Kriukas (Leedu). Raudteejaama perroonile seadsid Erki ja Merle Kannus interaktiivse heliinstallatsiooni ?Ood reisijatele?.
Seltsielu
Tants klaasiahju ümber ei tahtnud lõppeda ka öötundidel. (Eks katsu tööd katki jätta, kui oled just käe soojaks saanud.). Klaasikeerutamiselt mindi sujuvalt üle jalakeerutamisele. Hoogu lisas lätlaste bänd Oroboro ning ühiselt musitseeriti trummidel ja etnilistel pillidel. Kordamööda kostitati üksteist eksootiliste rahvustoitudega, wok?ist kamani. Nauditi ilusat rannailma, ravimuda, Haapsalu vaatamisväärsusi ja kontserdiprogrammi. Vahetati infot, visiitkaarte ja suveniire. Külalised lahkusid, seljakotis Haapsalu sallid ja kamapakikesed, nende vahel paar helget mälestust.