On siiski imelik, et pisarate kõrval elab õigete küsimuste esitamine väga vaevalist elu. Küllap neilgi, kes on end praegu mähkinud kasvavasse valede rägastikku, oleks kergem, kui enam ei peaks jätkama vastuoluliste väidete lainel, vaid saaks kõik lõpuni selgelt ära öelda. Lõpuks on tulnud mõni õige küsimus ka, kuid eriala asjatundjatelt ning lihtsalt kõrvalseisjatelt, mitte niivõrd ajakirjanduselt.
Konkreetne juhtum on konkreetne juhtum, see lõpeb ühel päeval, praegu veel teadmata tulemusega. Ühe endise kangelase langus võib ju olla emotsionaalselt raske taluda neile, kes siiani meelelahutustööstuse spordiharu liiga südamesse võtnud. Kuid inimpsüühika on selliste olukordadega toimetulemiseks ülileidlik ja kohanenud. Tähendab, see läheb mööda. Suuremad küsimused aga jäävad tuleviku tarbeks õhku. Kas meelelahutuses nimega tippsport/saavutussport on lõpuni puhas mäng üldse võimalik? Igaüks ju näeb, olgu mängides või vaadates, et edu pant on väikestviisi sohitegemine. Teises servas tegutsevad verises konkurentsis teadlased ja tehnoloogia arendajad. Kõik ikka inimkonna hüvangu nimel, kuid siiski lootuses teenida ses ainukordses maises elus kena sissetulekut.
Kas on veel võimalik saavutusspordis peatada järgmine võidurelvastumise etapp, sedapuhku enam mitte biokeemilise, vaid geneetilise põhjaga? Sünteetilise bioloogia vallas on unistus „uuest paremast hiirest” sõnastatud juba ligi 40 aastat tagasi. Kui praegu suudab Craig Venter ehitada sünteetilisi baktereid, siis miks mitte ka õige pea juba keerukamaid organisme? Ja miks peaksime arvama, et pakkumisele turul vastukaaluks nõudlust ei teki? Ikka tekib. See on kogu aeg olemas inimteadmiste piiratuse tõttu rahulolematute doktor Faustide kasvava armee kujul. Uusi teadmisi (mida kinnitataks eksperimentaalselt) on ju vaja selleks, et inimkond õigele teele juhatada ja seal hoida, mitte patu ja kõlvatuse õhutamiseks.
Teadmiste hankimisel ei tohi kõhklema lüüa, jääda otsustava katse eel kaaluma eetikaküsimusi. Kui sellele teele minna, siis võib arvata, et iga sünteetilise bioloogia meistri kohta sünnib kuskil agulite piraatlaborites isehakanute toodetud ebatäiuslikke golemeid, kes võitu ei too, vaid parimal juhul viienda koha, ning investeeritud raha niiviisi tagasi ei teeni. Vaat nende tarvis oleks mõistagi politseid vaja! Aga litsentseeritud laboris toodetud maailma parim sünteetiline kõrgushüppaja, kes kunagi ei vigasta Achilleuse kõõlust ning kelle tootmise ning tegevuse pealt on riigile maksud makstud – miks ka mitte? Kui maailm demokraatlikult otsustab, et teatud valdkondades ongi tippsport edaspidi teaduslaborite võistlus, siis olgu nii. Mootorisport ju on juba ammu vabrikute arendusosakondade võistlus, millesse „piloodid” kaasatakse esialgu veel imago ja inimlikkuse pärast. Autosid oleks juba ammu võimalik ka mehitamata kujul rajal liigutada. Kui jääme aga visalt kinni hoidma kujutlusest, et kehakultuur on mingi kunstivorm, siis meenutan, et väga suur osa inimvaimu tippsaavutustest oleks jäänud sündimata, kui nende loojad poleks saanud kasutada mitmesuguseid mõnuaineid, mida inimorganism ise ei tooda. Selleks, et absindijoojaid kujutada, võib kunstnikul osutuda vajalikuks absindiga ka ise tutvust teha.
Oma töö teinud valged hiired kantakse muidugi lõpuks maha. Aga me ühiskonnal on alati õigus küsida ja otsustada, kas labori käsutusse uusi loomi anda või mitte.